ALGIDEE
Eesti on KOHT kus on eestlaste KODU. Ainuke maa kodumaana ja ainuke maa isamaana, mis saab tagada meie ainulaadse kultuuri. Kodu peab olema KODUNE KOHT. Ei ole vaja häbeneda, et ta on väike, sest kodusus tähendab ka hoomatavust. Kõik meie ettevõtmised peavad olema vajalikud eelkõige meie kodule. Aga gigantomaania on meie kodule peale surutud majandusmudeli sotsiaalpsühholoogiline tagajärg. Loosung, et edukuse määraks on vaid majanduslik edu, mõjub kodule laastavalt, sest kodu jaoks on vaja ennekõike hea-olemise edu – rahu, vaimset ja hingelist heaolu, kokkukuuluvustunnet, väärikust. Majandusedu fetiš soosib koduse vara laialitassimist ja mahamüümist ning hingeliste ja vaimsete väärtuste mahasalgamist.
(Tõnu Ots - psühholoog, Eesti Rooma Klubi liige)
Paljud inimesed mõistavad, et käes on aeg midagi ette võtta. Tänase olukorra jätkumine lõhestab riigi, võõrandab rahva ning kasvatab lootusetusetunnet, tekitades välis- ja sisepagulust hoolimata kauaoodatud vaba riigi olemasolust. Meie 100 aastaseks saanud riik vajab oma sünnipäeval abi. Raikküla kärajate korraldamine tõukus arusaamisest, et olemasoleval erakondlikul maastikul opereerides või kõigi valimiste eel aina uusi (protestihäältele lootvaid) erakondi luues ei ole (kogemustest lähtudes) tõenäoline muuta eeldusi, mis meid tänasesse seisu toonud on. Seisu kus riigiaparaat kipub järjest eemalduma Põhiseaduses sätestatud põhimõtetest meie rahvuse, keele, kultuuri ja elukeskkonna jätkusuutlikkuse osas. Kiirenevalt stagneeruva süsteemi lahutamatuiks hammasrattaiks muutuvail erakondadel ongi äärmiselt keeruline mõjutada iseenese toimimist hõlmavat süsteemi, mis on pidevalt siseringi omakasutaotluste, kildkondlike huvigruppide lobbi ja võimsate välismõjutajate tugeva surve all.
Siit pärinebki idee luua Maakogu näol erakondade-väline, kogukondlikkusele toetuv vastusurve-grupp, millel oleks ambitsioon selgelt esindada ja võimendada rahva häält. Maakogu apelleeriks elektoraadi tahtele ning muudaks oma tegevusega ka valimiste vahelisel ajal raskeks selliste otsuste langetamise, milleks ei ole valimistel rahvalt mandaati küsitud. See saaks eelkõige puudutada teemasid, mille puhul Eesti elanike rõhuva enamuse tahe on üksmeelne. Seega just põhimõttelisemates küsimustes, nagu seda ongi rahvuse, keele, kultuuri ja elukeskkonna käekäiku mõjutavad asjad. Muidugi poleks Maakogu mitte meie Riigikoguga või valitsusega vastanduv struktuur, vaid neid rahvaalgatuslikult täiendav, neid välise surve vastu toetav ja nende töö üle Põhiseaduse vaimus (rahvas kõrgeima võimu kandjana) järelvalvet teostav.
Territoriaalsel alusel jaguneva (113 kihelkonda + veel mõned täiendavad alajaotused) ja kogukondlikult alt ülespoole valitava (maa-asulad + linnaosad/linnad), meie senistest poliitstruktuuridest sõltumatuna tegutseva usaldusisikute kogu volitused peavad tekkima väga selgete ja läbipaistvatena, et Maakogu saaks jooksvalt väljendada rahva enamuse arvamust kriitilistes/olulistes küsimustes. Ka peaks Maakogu tegevus olema korralikult nii edasi- (teavitus valitsuse suunal) kui ka tagasi- (aruandlus ja info esindatavate suunal) sidestatud. Selline süsteem ei esindaks tänast probleemset esindusdemokraatiat ega ka meie poliitikute poolt nii kardetud otsedemokraatiat, vaid rahvalikku osalusdemokraatiat. Meie poliitikuil oleks keerukas mitte arvestada selgelt väljenduva valijate tahtega. Eriti siis, kui selle tahte eiramist ei lubata valijail enam tavapärase kiirusega unustada. Süsteem oleks sunnitud vähemalt normaalset dialoogi arendama taolistes valuküsimustes, nagu nt RB, Eesti metsade olukord vms. Seni on rahva teenriteks palgatuil olnud liiga mugav "kala nägu" tehes topeltmoraali edendada ja rahva (oma palkaja) tahet täielikult ignoreerida. Või väita, et nad ei tea sellest tahtest midagi. Või et rahvas tahab tegelikult hoopis muud...
Maakogu tegevust peaks toetama Asutava Kogu poolt kokku kutsutav Nõukoda, kuhu vabatahtlikkuse alusel saaksid kuuluda teadlased, haritlased ja praktikud üksikisikute või organisatsioonidena. Nõukoda saaks igal ajal pakkuda ja Maakogu saaks igal ajal küsida kas Nõukoja üldist arvamust või Nõukoja liikmete kitsamat erialast kompetentsi vajavat nõuannet. Nõukoja liikmeiks asujad kohustuks selliseid nõuandeid pakkuma oma parimast teadmisest lähtudes ja (mõistliku mahu piires) tasuta. Vajaduse ning võimaluse korral organiseeriks Nõukoda selleks vajalikke lisategevusi. Nõukoja liikmed ise saaksid üldistest alustest lähtudes kuuluda Maakogu struktuuri ja vastupidi. Nõukoja ja Maakogu vahel poleks vastastikkuseid sõltuvus- või alluvussuhteid.
Maakogu usaldusisik peaks olema vajadusel kohe tagasi kutsutav. Ja loogiliselt ei saaks ta olla ühtlasi ühegi tasandi seadusandliku või täitesaatva võimu esindaja või erakonna funktsionär. Küll aga saaks ta olla erakonna lihtliige, riikliku institutsiooni tava-töötaja, osaleja nõuandva funktsiooniga kogudes vms.
Maakogu peaks kogunema just territoriaalsel printsiibil valitud usaldusisikuist. Keele ja kultuuri huve saaks kõige adekvaatsemalt esindada kihelkondlik jaotus ning süvenevat ääremaastumist ignoreeriks iga kihelkonna võrdne esindatus ühe usaldusisikuga. Sel moel kogu riiki võrdväärselt hõlmates on loogilisem seista kihelkondlikult kujunenud kohalike keelte ning kultuuride eest, mis kokku moodustavadki meie riigi. Ka inimeste elukeskkonna asendamatu väärtus ei muutu konkreetse kihelkonna rahvaarvust või asustustihedusest sõltuvalt. Kõige õigem oleks ehk lähtuda Eesti muinaskihelkondade jaotusest, kuid selle jaotuse ühese ja selge kirjelduse puudumine jääks võimalike lõputute vaidluste lätteks, mis oleks asjatu energia raiskamine. Maakogu praktiliseks tegevuseks sobib ka hilisema, kõigile hästi tuntud kihelkondliku jaotuse kasutamine koos võimalusega teha lisajaotusi nt suuruse või tegelike kultuurierisuste kohaselt.
Otsuste hääletamise vajaduse korral peaks nõudma otsuste läbiminekuks olulist häälte ülekaalu (nt 75%:25% vms), et vältida kõikjal liiga tavapäraseks saanud 51%:49% tüüpi hääletamisi. See ainult lõhestab kogukondi. Kui hääletamise tulemus on võrreldav kirja ja kulli viskamisega, pole hääletamisel mõtet. Hääletatavast küsimusest kas ei ole aru saadud või siis polegi sellele võimalik objektiivselt läheneda (eeldades et hääletamise objekti kohta on antud piisavalt igakülgset teavet). Kulli ja kirja viskamisega võrreldav hääletamistulemus ei saa kindlasti esindada rahva selget tahet.
Sellistest kaalutlustest lähtudes pöördus algatusgrupp Eestimaa kogukondade poole ettepanekuga koguneda Raikkülla kärajaile, et otsustada seal Eesti Maapäeva loomine. Reaktsioon näitas, et meie inimeste lootus ja tahe oma riigi heaks tegutseda on endiselt võimas.
Tänumeeles
Haeska grupp/ Raikküla kärajate algatusgrupp
(Tõnu Ots - psühholoog, Eesti Rooma Klubi liige)
Paljud inimesed mõistavad, et käes on aeg midagi ette võtta. Tänase olukorra jätkumine lõhestab riigi, võõrandab rahva ning kasvatab lootusetusetunnet, tekitades välis- ja sisepagulust hoolimata kauaoodatud vaba riigi olemasolust. Meie 100 aastaseks saanud riik vajab oma sünnipäeval abi. Raikküla kärajate korraldamine tõukus arusaamisest, et olemasoleval erakondlikul maastikul opereerides või kõigi valimiste eel aina uusi (protestihäältele lootvaid) erakondi luues ei ole (kogemustest lähtudes) tõenäoline muuta eeldusi, mis meid tänasesse seisu toonud on. Seisu kus riigiaparaat kipub järjest eemalduma Põhiseaduses sätestatud põhimõtetest meie rahvuse, keele, kultuuri ja elukeskkonna jätkusuutlikkuse osas. Kiirenevalt stagneeruva süsteemi lahutamatuiks hammasrattaiks muutuvail erakondadel ongi äärmiselt keeruline mõjutada iseenese toimimist hõlmavat süsteemi, mis on pidevalt siseringi omakasutaotluste, kildkondlike huvigruppide lobbi ja võimsate välismõjutajate tugeva surve all.
Siit pärinebki idee luua Maakogu näol erakondade-väline, kogukondlikkusele toetuv vastusurve-grupp, millel oleks ambitsioon selgelt esindada ja võimendada rahva häält. Maakogu apelleeriks elektoraadi tahtele ning muudaks oma tegevusega ka valimiste vahelisel ajal raskeks selliste otsuste langetamise, milleks ei ole valimistel rahvalt mandaati küsitud. See saaks eelkõige puudutada teemasid, mille puhul Eesti elanike rõhuva enamuse tahe on üksmeelne. Seega just põhimõttelisemates küsimustes, nagu seda ongi rahvuse, keele, kultuuri ja elukeskkonna käekäiku mõjutavad asjad. Muidugi poleks Maakogu mitte meie Riigikoguga või valitsusega vastanduv struktuur, vaid neid rahvaalgatuslikult täiendav, neid välise surve vastu toetav ja nende töö üle Põhiseaduse vaimus (rahvas kõrgeima võimu kandjana) järelvalvet teostav.
Territoriaalsel alusel jaguneva (113 kihelkonda + veel mõned täiendavad alajaotused) ja kogukondlikult alt ülespoole valitava (maa-asulad + linnaosad/linnad), meie senistest poliitstruktuuridest sõltumatuna tegutseva usaldusisikute kogu volitused peavad tekkima väga selgete ja läbipaistvatena, et Maakogu saaks jooksvalt väljendada rahva enamuse arvamust kriitilistes/olulistes küsimustes. Ka peaks Maakogu tegevus olema korralikult nii edasi- (teavitus valitsuse suunal) kui ka tagasi- (aruandlus ja info esindatavate suunal) sidestatud. Selline süsteem ei esindaks tänast probleemset esindusdemokraatiat ega ka meie poliitikute poolt nii kardetud otsedemokraatiat, vaid rahvalikku osalusdemokraatiat. Meie poliitikuil oleks keerukas mitte arvestada selgelt väljenduva valijate tahtega. Eriti siis, kui selle tahte eiramist ei lubata valijail enam tavapärase kiirusega unustada. Süsteem oleks sunnitud vähemalt normaalset dialoogi arendama taolistes valuküsimustes, nagu nt RB, Eesti metsade olukord vms. Seni on rahva teenriteks palgatuil olnud liiga mugav "kala nägu" tehes topeltmoraali edendada ja rahva (oma palkaja) tahet täielikult ignoreerida. Või väita, et nad ei tea sellest tahtest midagi. Või et rahvas tahab tegelikult hoopis muud...
Maakogu tegevust peaks toetama Asutava Kogu poolt kokku kutsutav Nõukoda, kuhu vabatahtlikkuse alusel saaksid kuuluda teadlased, haritlased ja praktikud üksikisikute või organisatsioonidena. Nõukoda saaks igal ajal pakkuda ja Maakogu saaks igal ajal küsida kas Nõukoja üldist arvamust või Nõukoja liikmete kitsamat erialast kompetentsi vajavat nõuannet. Nõukoja liikmeiks asujad kohustuks selliseid nõuandeid pakkuma oma parimast teadmisest lähtudes ja (mõistliku mahu piires) tasuta. Vajaduse ning võimaluse korral organiseeriks Nõukoda selleks vajalikke lisategevusi. Nõukoja liikmed ise saaksid üldistest alustest lähtudes kuuluda Maakogu struktuuri ja vastupidi. Nõukoja ja Maakogu vahel poleks vastastikkuseid sõltuvus- või alluvussuhteid.
Maakogu usaldusisik peaks olema vajadusel kohe tagasi kutsutav. Ja loogiliselt ei saaks ta olla ühtlasi ühegi tasandi seadusandliku või täitesaatva võimu esindaja või erakonna funktsionär. Küll aga saaks ta olla erakonna lihtliige, riikliku institutsiooni tava-töötaja, osaleja nõuandva funktsiooniga kogudes vms.
Maakogu peaks kogunema just territoriaalsel printsiibil valitud usaldusisikuist. Keele ja kultuuri huve saaks kõige adekvaatsemalt esindada kihelkondlik jaotus ning süvenevat ääremaastumist ignoreeriks iga kihelkonna võrdne esindatus ühe usaldusisikuga. Sel moel kogu riiki võrdväärselt hõlmates on loogilisem seista kihelkondlikult kujunenud kohalike keelte ning kultuuride eest, mis kokku moodustavadki meie riigi. Ka inimeste elukeskkonna asendamatu väärtus ei muutu konkreetse kihelkonna rahvaarvust või asustustihedusest sõltuvalt. Kõige õigem oleks ehk lähtuda Eesti muinaskihelkondade jaotusest, kuid selle jaotuse ühese ja selge kirjelduse puudumine jääks võimalike lõputute vaidluste lätteks, mis oleks asjatu energia raiskamine. Maakogu praktiliseks tegevuseks sobib ka hilisema, kõigile hästi tuntud kihelkondliku jaotuse kasutamine koos võimalusega teha lisajaotusi nt suuruse või tegelike kultuurierisuste kohaselt.
Otsuste hääletamise vajaduse korral peaks nõudma otsuste läbiminekuks olulist häälte ülekaalu (nt 75%:25% vms), et vältida kõikjal liiga tavapäraseks saanud 51%:49% tüüpi hääletamisi. See ainult lõhestab kogukondi. Kui hääletamise tulemus on võrreldav kirja ja kulli viskamisega, pole hääletamisel mõtet. Hääletatavast küsimusest kas ei ole aru saadud või siis polegi sellele võimalik objektiivselt läheneda (eeldades et hääletamise objekti kohta on antud piisavalt igakülgset teavet). Kulli ja kirja viskamisega võrreldav hääletamistulemus ei saa kindlasti esindada rahva selget tahet.
Sellistest kaalutlustest lähtudes pöördus algatusgrupp Eestimaa kogukondade poole ettepanekuga koguneda Raikkülla kärajaile, et otsustada seal Eesti Maapäeva loomine. Reaktsioon näitas, et meie inimeste lootus ja tahe oma riigi heaks tegutseda on endiselt võimas.
Tänumeeles
Haeska grupp/ Raikküla kärajate algatusgrupp