MILLISE KOGUKONNAGA SAAB KRIISILE VASTU MINNA?
Iga hästi toimiv kogukond peab klassikaliste sotsiaaluurimuste kohaselt endas sisaldama teatavat ühisteadvust, jagatud rituaale ja traditsioone, sotsiaalset solidaarsust, kollektiivse lojaalsuse tunnet, tugevaid isiklikke suhteid ning moraalse vastutuse tajumist. Antropoloogid näevad kõigi elutervete kogukondade ühe iseloomulikuma joonena võimekust omi sisevastuolusid unustades ühineda alati, kui on vaja seista väliste ohtude vastu. Jared Diamond kirjeldab seda, kuidas taolised traditsioonilised kogukonnad end kõikvõimalike välisohtude vastu kindlustavad, kui „konstruktiivse paranoia kontseptsiooni“.
Tänase olukorraga arvestades näib, et vastavasisuline „konstruktiivse paranoia kontseptsioon“ ongi see, mida vajaksid oma ühisteadvuse kujundamiseks meie tulevikuks valmistuvad kogukonnad. Eestlased on sotsiaalpsühholoogiliste analüüsidega paigutatud pigem kollektivistlike hoiakutega rahvaste kilda. Meie üldise konservatiivsuse ja suhteliselt vähese autonoomiaihaluse kõrval loetakse meile küll omasteks ka mõnda individualistlikumat joont, nagu näiteks suhteline vastumeelsus kogukonnasiseste hierarhiate loomiseks või nende teisejärgulisteks pidamine. Siiski näib eestlaste mentaalsus täiesti sobiv, et saada uuesti hakkama kogukondliku kooseksisteerimisega ja väliste ohtude vastu konsolideerumisega. Ka rahva enamuse üldine maailmapilt pole veel jõudnud ülearu „ära tsiviliseeruda“. Erinevalt põhiosast eurooplastest suudavad paljud eestlased ikka veel endale ette kujutada, milline võiks välja näha elu keset loodust. Või kuidas loodusest on põhimõtteliselt mõeldav elatist hankida, toetumata harjumuslikele kõrgtehnoloogilistele ja hüpermarketilistele karkudele. Aga kuidas võiks taoline kogukond täpsemalt välja näha?
Sellele küsimusele Eesti oludesse sobiva vastuse otsimiseks viidi 2014. aastal üle Eesti läbi mitmed mõttetalgute stiilis ajurünnakud ühise koondnimetusega „tuleVAeg“. Neis osales suur hulk inimesi, kes olid süvenenud kas demokraatia, kogukondlikkuse, pärimuskultuuri, Eesti maaelu või ka „konstruktiivse paranoia“ temaatikasse ning olid neil teemadel avalikkuse ees sõna võtnud. Projekti nimi tekkis arusaamisest, et „tulev Aeg“ võib tänasest väga järsult erineda ja vajada tugevaid kogukondi. Neis tegutseb täna küll tublisid sädeinimesi, kuid üldiselt valitseb „tule Vaeg“ – st sädemeist pole veel tõusnud leeki. Ajendatuina tuleva-aja tule-vaegusest püüdsime otsida retsepte sellise vaeguse leevendamiseks, keskendudes konkreetselt eestimaistele oludele ning laskmata ennast ülearu mõjutada paljudest samasisulistest, aga maailma teistele piirkondadele keskendunud uurimustest või arutlustest. Tööeesmärk oli summeeritav koondküsimusena: „Kuidas kindlustada meie rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimine, sh süveneva kriisi korral?“ (seega Eesti Vabariigi põhiseadusliku pealisülesande täitmine). Hoolimata püüdest „Eestile eriomast jalgratast leiutada“, jõudsime paljus samade järeldusteni, milleni on analoogilise probleemide analüüsil jõutud mujal maailmas. Koos mõne hilisema täienduse ja lisaga on „tuleVAeg“ mõtterünnakute järeldused allpool kokku võetud märksõnade kaupa.
Riigi võimetus. Tuleb endale teadvustada, et meie riigikeha ei ole oma ülesehituse ja toimimisviisi tõttu võimeline kataklüsmi tingimustes oma pealisülesande täitmisega toime tulema, olgu hädade algpõhjus siis majanduslik või geopoliitiline. Süsteemse kriisi ja ühiskondliku kollapsi tingimustes saaksid pealisülesande täitmisega hakkama ainult sellised lokaalselt toimetavad, kriisiks teadlikult ette valmistunud kogukonnad, mis suudavad end vähemalt kuni kollapsi haripunkti möödumiseni ise varustada kõige eluks esmavajalikuga.
Maaelu asendamatus. Selliste kogukondade tegevus on võimalik ainult maapiirkondades (toit ja küte!), aga kaubandus- ja liidulepingute tõttu pole riik täna võimeline tagama elu säilimist maal isegi tavaoludes. Kuna maapiirkondade (kui riigi tagala) kestev elujõud on eelduseks igasuguse kriisiga ja kogu pealisülesandega toimetulekuks, siis peavad kohalikud kogukonnad suutma ise pidurdada oma olukorra edasist halvenemist. Selmet küsida, „kus on riigikeha silmad?“, peab nüüd oma tulevikuväljavaadete parandamiseks küsima „kus on meie silmad?“, sest muid lahendusi lihtsalt ei ole. Seadustega vastuollu minemata tuleb kogukondadel astuda maapiirkondadest taganeva riigikeha asemele kõiges, millest sõltub nende endi kohalik eluolu ja samas kogu Eesti riigi pealisülesande täitmine.
Kogukonna mõiste. Seepärast saab antud kontekstis kogukonnana mõista ainult taolist inimkooslust, mis on võimeline (vähemalt kriitilise ajaperioodi jooksul) kõigi oma liikmete põhivajaduste rahuldamisega kohapeal ise hakkama saama, sõltumata ühegi riikliku struktuuri, taristu või kaubandusvõrgustiku toimimisest. Sellise vastupanuvõime saab luua ainult sündmusi ennetades. Kogukond peab juba enne kriisi süvenemist olema valmis tegutsema oludes, kus riik, selle struktuurid ning paljud tavapärased teenused kohapeal reaalselt ei toimi (sh kaob side kaugele ära liikunud ja formaalseks muutunud ametliku omavalitsusega, jääb puudulikuks arstiabi, päästeteenistus, politsei, ühistranspordisüsteem, ei pruugi toimida osa kõikvõimalikest taristutest, pole kooli, kauplust jne). Sisuliselt saabki selline kogukond ise oma kohalikuks omavalitsuseks. Selgelt tuleb määratleda oma liikmeskond ja looduslikke struktuure järgides piiritleda oma territoorium, mis peaks kriitilistes eriolukordades võimalikult efektiivselt ja vähem vägivalda kasutades suletav olema.
Kogukonna ühisteadvus. Toimetulekuvõimelise kogukonna liikmeil peab olema ettekujutus nende ühise tegevuse mõttest. Siiski ei pea see olema tingimata seotud vaid globaalse kollapsiga, sest täpselt samad probleemid kerkiks inimeste ette näiteks sõja, suurema loodusõnnetuse, pikema elektrikatkestuse vms korral. See tähendab, et ühistegevuse mõtteks on kogukondade ettevalmistumine eluliseks hakkamasaamiseks erakorraliste oludega ja vajaduse korral toimetulek nende olude pikema kestmisega, hoolimata hädade täpsematest põhjustest. Nii ei tule kõigile kogukonnaliikmeile hakata tingimata selgitama näiteks põimsüsteemide teooriat vms, aga ei tule ka valetada. Igaüks võib ise uudistest järeldada, et ohte on rohkem kui vaja. Kunagise tsiviilkaitse stiilis „konstruktiivse paranoia kontseptsioon“ töötaks kõigi huvides ja lisaks peaks sellise ettevalmistumise tulemusena paranema kogukondade toimetulek oma tavalise igapäevaeluga.
Kogukonna sidusus ja suurus. Kindlustamaks ühtsust, usaldust ja solidaarsust, peavad kõik kogukondade liikmed olema võrdsetena koheldud, omama samu võimalusi kõiges, osalema kõik ühiste asjade otsustamis- ja juhtimisprotsessis. Inimesi peab siduma kas ühine idee, ühine kodukant koos selle jagatud traditsioonidega, ühised toimingud ja rituaalid vms „liim“, mis saab neid kokku tuua ja koos hoida. Seoses inimestele omaste kognitiivsete võimetega on ligikaudselt piiritletud inimrühmade suurus, mille liikmed suudavad veel kõiki teisi liikmeid tunda piisavalt selleks, et kogukonna sidusus võimalikult hea saaks olla. See suurus on 150, mis on antropoloog Robin Dunbari järgi saanud nimeks „Dunbari arv“. Siiski kõigub erinevates uuringutes optimaalseks peetava kogukonna ülempiir vahemikus 100–250 inimest (kohati räägitakse ka sama arvu perede/majapidamiste esindajatest). Reeglina moodustuvad kogukonnad territoriaalsel printsiibil ning tuginevad inimestevahelistele isiklikele suhetele. Kohalikule tavapopulatsioonile lisandub häda korral niikuinii rohkelt inimeste lähedasi linnadest. Kui suurem territoorium kasvatab ressursibaasi, aga muudab selle samal ajal raskemini kaitstavaks, siis suurem inimarvukus tähendab vähem elutähtsaid ressursse inimese kohta, rahva nõrgemaid isiklikke suhteid ning väiksemat omavahelist usaldust, millega muutub kogu süsteem hapramaks, halvemini juhitavaks ja toimivaks.
Kogukonna liikmed. Varem olemas olevais, juba välja kujunenud territoriaalse identiteediga kogukondades ei pruugi rahva omavahelised suhted alati ülearu lähedased olla. See ei saa takistuseks, kui inimesed siiski suudavad mõista, et valmistumine on nende ühishuvides ja kui nad on võimelised ühinema koostööks väliste ohtude vastu. Teisi täiesti ignoreeriva inimese peab muidugi lihtsalt kõrvale jätma, kuni ta end ise pakkuma tuleb. Ühise „konstruktiivse paranoia kontseptsioonis“ langeb igale kogukonnaliikmele tema igapäevaste tegemiste kõrval veel mingi konkreetne roll, mille eest ta asub vastutama kogukonna välismaailmast eraldatuse tingimustes. Selline rollijaotus ühe või enama inimese kaupa peab suutma ära katta kõik kogukonna elulised vajadused. Näiteks on üks kindlasti hädavajalik roll arstiabi osutamine, aga ei saa loota, et igas kogukonnas oleks olemas oma laiade teadmistega üldarst, parameedik, meditsiiniõde, kasvõi veterinaar. Kui antud kogukonna peredes ei leidu ka linnasugulasi, kelle võimalik „kriisitagala“ oleks kohapeal ja keda saaks sel moel kogukonnaga siduda, siis tuleb olukorra lahendamiseks leida endi keskelt inimene (või mitu inimest), kellel on vajalikule kõige lähem kvalifikatsioon või enim vastavaid teadmisi või huvi. Temale jääb siis ülesanne vajalikku infot (käsiraamatuid jms) koguda, ennast harida, osata vajadusel teisi neile tarviliku info juurde suunata ning kogukonna toel ka kõige elementaarsemad arstiriistad ja abivahendid ühiskasutusse muretseda, sest näiteks hambatange ei ole igasse peresse vaja. Samas jääb teadmine, oskus ja vahendid elementaarseima esmaabi osutamiseks ning näiteks võimaliku teetanuse vältimiseks iga pere enda mureks. Samasugune maksimaalselt paindlik suhtumine peab kehtima iga vajalikuks peetava eriala osas, et igas kogukonnas oleks minimaalselt üks inimene, kes valdab ja suudab jagada infot taimekasvatusest, loomapidamisest, leivateost, kalapüügist, pedagoogikast, mehaanikast, jahindusest, ravimtaimedest, sõjalistest strateegiatest, puskariajamisest, jalatsite valmistamisest, hoidistamisest jne, jne. Oma koht on isegi pilli- ja pullimeestel. Rollijaotus tuleks kogukonna ühisarutelude käigus kokku panna võimalikult varakult, sest kõikvõimaliku erialase info ja/või abivahendite kogumine nõuab aega, mis on piiratud ressurss. Arvestada tuleb, et kogutud info hilisem kättesaadavus ei tohi sõltuda taristuist, mille mittetoimimiseks valmistutakse (side, elekter jms). Sisse tuleb seada vastava info jagamise, inimeste ideede ja murede kogumise ja vahendamise ning kogukonna elukorralduse ühisarutelude rutiin.
Kogukonna formeerimine. Isegi kui toimiv kogukondlik süsteem või MTÜ-line seltsielu on kohapeal juba varem olemas, tasub algatuseks luua väike juhtgrupp inimestest, kes tänast olukorda kogu ulatuses mõista suudavad. Ühiselt saavad nad välja mõelda oma rahvale lähenemise sobivaimad vormid (üritused) ja parima viisi selgitada uue tegevussuuna vajadust (lihtsaim selgitus oleks lähtumine sõjalistele ja looduslikele kriisioludele reageerimise võimekusest, mille sisu on täpselt sama). Siin võib olla suur roll kaitseliitlastel, külavanemail, õpetajail, kirikutegelastel või teistel, keda kohalikud rohkem usaldavad. Pered peavad saama ka oma linnades elavate lähisugulastega asju arutada, sest vettpidavate tegutsemisplaanide koostamiseks tuleb täpselt teada, kui palju asub antud territooriumile rahvast hädaolukorras, palju on lapsi, kaitsetegevusteks võimelisi mehi jne. Kriisiolukorras rahvaarv paisub (ja vaja võib minna ka rollide ümberjaotamist), aga varem kirja panemata inimeste valimatu juurdevool tuleb juba eos välistada. See hävitaks nii kohaliku kogukonna enda kui juurdetulijate võimalused toimetulekuks. Rahvaarv sõltub eluliste ressursside hulgast, mida antud territoorium jooksvalt pakkuda suudab (NB! jättes kriisiks kogutud laovarud sellest arvestustest välja). See ressursside hulk tuleb juhtgrupil kogukonna piiritlemiseks korralikult välja arvestada, et hiljem detailse tegevuskava koostamisele aluseks võtta.
Traditsioonid ja rituaalid. Pärimuskultuurist saab kriisiolukordades kogukondade ellujäämisõpetus kõige otsesemas mõttes. Valmistudes nii perede igapäevaeluks kui oma kogukondlike erialade tarbeks, on oluline meeles pidada, et enamasti muutuvad kasutuiks elektrist või kütustest sõltuvad masinad ja abivahendid. Hindamatuiks muutuvad täna juba haruldaseks jäänud madaltehnoloogilised tööriistad. Vastavad vanad käsitööoskused ja loodusest hangitud materjalid saavad asendamatuiks põllul, heinamaal, metsas, pesuköögis ja õmblustoas. Kui poest või panipaigast pole enam võtta saagi, niiti, kalavõrku, padruneid, seepi vms, siis tuleb traditsioonilised teadmised appi võtta ja seegi info peab olema erialati varem kokku kogutud. Esivanemate eeskujul tasub kõikvõimalikke toiminguid maksimaalselt ritualiseerida, eriti laste või terve kogukonnaga koos tehtavaid. Teabe paremale meeldejäämisele ja edasiandmisele lisaks on sellel inimesi ühendav mõju. Ka igapäevaste toimingute religioosseist lisandeist, tähtpäevade ühistähistamistest jms on kogukonnale kasu, usundist sõltumata. See aitab kaasa üldinimlike väärtuste ja vooruste alalhoidmisele. Kogu tegevuse ideestik ja vajadus pärimuskultuuri au sisse tõsta sobib hästi kokku näiteks maausuliste püüetega maarahva maailmavaate, ellusuhtumise ja käitumisjuhiste propageerimiseks.
Tavaõigus. Kriisi tingimustes tuleb kogukondadel paratamatult üle minna omaenda õigusnormide kasutamisele, mis tulevad luua lähtuvalt inimeste õig(l)ustundest, kogukonna enese otsuste tulemusena. Sellise õiguse austamiseks peab see olema igale kogukonnaliikmele arusaadav ja tuntud ning järjekindlalt ja kõigile ühetaoliselt rakendatud. Rasketes oludes pruugib vaid mõnel inimesel end karistamatuna tunda, et terve kogukond demoraliseerumiseni viia. Läbi tsivilisatsiooni ajaloo on õigusemõistmine seisnenud nn kuldreegli interpreteerimisel, mis ütleb: „Ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks, et teised sinule teevad.“ Sama loogika (silm silma, hammas hamba vastu) oli Hammurapi koodeksi aluseks. Kuldreegel on aegade algusest inimühiskondade õig(l)ustunde destillaat. Aga see on olnud kõige efektiivsem, kasutatuna mitte kui Prokrustese säng, vaid kui tavaõiguse generaator. Raske kriisi oludes ei suuda kogukond loomulikult piirduda ülearu pehmete karistustega näiteks varguste vms kuritegude korral. Vastavate normide drakoonilisuse määr jääb ühisotsustega kehtestatavaks, arvestades, et tõsises kriisis võib näiteks varastatud toit tähendada varguse ohvri jaoks hukkumist. Tühjast kaebusest loomulikult piisata ei tohi, süü peab olema tõestatud. Karistamine jääb kas juhtorganite või üldkoosoleku kompetentsi. Täna levinud vangistuse luksust ei saa ükski piiratud ressurssidega kogukond endale lubada. Kuigi näiteks Ruhnul oli olemas oma kartser, seisis see kasutuseta. Kergemate süütegude karistuseks oli pigem üldine häbistamine või ignoreerimine, raskeim aga kogukonnast väljaheitmine, n-ö lindprii seisus. Üks valusaim õigusküsimus on seotud maade ja metsade senise eraomandiga. Need tulevad kriisi tingimustes paratamatult (vähemalt kollapsiperioodi lõpuni) allutada kogu kohaliku kogukonna elulistele ühishuvidele. Sama on ka kogukonda kuuluvate omanike endi huvides, kuna kaose tingimustes hävib senine arusaam omandist nii või teisiti, nagu see sügavamate kriiside puhul ajaloos alati on olnud.
Juhtimine. Kriisioludesse ei sobi kindlasti tänase esindusdemokraatia tüüpi tavaline lihtenamusega hääletusotsuste langetamine. Protsendiga 51/49 tehtud elulised otsused võivad kogukonna lõhestada. Täielikku konsensust on väga raske saavutada (ehkki see oleks püüdlusi väärt), aga protsent peaks ilmekalt demonstreerima kogukonna vaieldamatult ülekaalukat toetust. Kui argumendid pole selleks piisavad, siis ei vääri selline otsus vastuvõtmist. Millistel kogukonna liikmetel üldse on argumenteerimise või hääletamise õigus (kõigil, vaid täisealistel, ainult töövõimelistel, ühel esindajal igast majapidamisest vms) ning kuivõrd eesmärgid pühendavad abinõud, selle peab kogukond suutma juba alguses paika panna. Igapäevase tegevuse juhtimiseks ei tule siiski pidevat otsedemokraatlikku üldkoosolekut pidada. Juhtstruktuuridele saab rakendada Assüüriast alates kõige teovõimelisemaks osutunud mudelit, mis välistab maksimaalselt juhtide allajäämise universaalsete printsiipide survele (oma energiavoo kasv korruptsiooni vms abil) ning sedakaudu väldib terve kogukonna taasallu(ta)mist „lihtsalt juhtub“ algupäraga teadvustamatule iseorganiseerumisele. Selleks saab panna üldkoosoleku poolt varem kinnitatud raamides jooksvaid otsuseid tegema nõukoja. Sinna kuuluvad kogukonna territooriumi igast asulast üheks aastaks valitud (või loositud) vanemad või mingite gruppide esindajad või üldkoosoleku poolt valitud kogukonnaliikmed. Neile võib sätestada garantiitingimusi, näiteks et nõukoja liikmeil peavad olema koha peal pere, lapsed ja oma majapidamine. Siis riskib nõukoda alati samaga nagu terve kogukond, kui peab langetama mingeid riskantseid otsuseid (erinevalt varatuist ja vallalistest). Asju jooksvalt korda ajama ja igapäevategevust juhtima (üldkoosoleku määratud raamides nõukoja otsuseid järgides) sobib energiline, suhtlemisoskust omav ja autoriteeti saavutada suutev tegevjuht. Tema valitaks üheks aastaks kõikvõimalike kandideerijate seast või näiteks loositaks üldkoosolekule sobivatena tunduvate soovijate hulgast. Juhtide järjest korduv valimine tuleks välistada. Nõukoja liikmete hulgas peab siiski alati vähemalt üks liige olema keskendunud kogukonna kaitsemeetmele ja omama vastavaid teadmisi ning oskusi. Kui teda ei saa igal valimisel välja vahetada, tuleks kärpida tema otsustamisvõimalusi mittekaitseliste küsimuste osas. Ootamatute ja kogukonna heaolu jaoks kriitiliste sündmuste puhul pole võimalik üldkoosolekut ootama jääda. Sellistele väljakutsetele peavad nõukoda ja tegevjuht reageerima kaitsenõuniku ja tegevuskavade toel välkkiirelt. Välisrünnaku korral peab kaitsenõunikul olema õigus ka üksi otsuseid vastu võtta ja kogukonda kuni konkreetse hädaolukorra lõpuni juhtida, kusjuures igale kogukonnaliikmele peab täpselt teada olema, mida temalt välisrünnaku puhul nõutakse/oodatakse. Hädaolukordades tegutsemise läbimõeldus peab võimaldama inimestel pea reflektiivsel tasemel kohe tegutseda, selmet šokis viibida või alles siis plaanide tegemist alustada. Kaitsenõuniku kaotamise puhuks peab talle olema valitud kindel ja kõigega jooksvalt kursis olev asetäitja. Võimalusel tasub kaaluda, kas nende mõlema riskigarantiid ei peaks olema teistest kõrgemad, et nende liigriskantseid otsuseid välistada. Iga nõukoja liige ja ka tegevjuht peavad andma üldkoosolekule selle nõudmisel oma tegevustest aru ning olema igal hetkel tagasi kutsutavad. Nende tegevus peab olema avalik ning nii üles kui allapoole tagasisidestatud. Tegevjuhti tuleb „tasustada“, sest temal ei saa jääda aega tegeleda muuga kui kogukonna ühishuvide ja -kavadega. Nõukoja liikmeks olek ei tohiks aga anda mingeid eeliseid, olles auametina kogukonnasisene lisaroll nagu iga teine. Tegelikud juhtimistingimused ja vajadused saab otsustada ainult kogukonna üldkoosolek ja eestlastele on teadagi üsna vastukarva kõik kogukonnasisesed hierarhiad. Otsused, mis on seotud kogukonna toimimisele ja kaitsevõimele hädavajalike juhtstruktuuride loomisega ning nende tegutsemise tingimustega, saavadki ilmselt olema ühed delikaatseimad (omandiküsimuste kõrval).
Sotsiaalmajandus. Iga perekond või majapidamine hakkab sellises kogukonnas reeglina tähistama laiendatud peret, mis peab oma eluliste vajadustega põhiosas ise ja mitmetes küsimustes teiste omataoliste toel toime tulema. See võib lisaks tüüpilisele perele hõlmata vanavanemaid, linnast evakueerunud tädisid-onusid jt lähisugulasi (kõik algusest peale arvestatud kriisioludes kohale tulevateks ja oma kindlat rolli täitvateks kogukonna liikmeteks). See tähendab ühest küljest, et vanavanemate poolt on päeval hoitud töödega hõivatud inimeste lapsed, korras peetud majapidamine ja ühtlasi lastele edasi antud kogemused. Teisest küljest pole muidu erksad vanurid sunnitud pensioni või mingi eraldi pansionaadi pärast muretsema. Sel moel saab traditsioonilise lahenduse korraga mitu moodsas argielus inimesi painavat praktilist probleemi. Suuremates kogukondades võib osutuda otstarbekaks omaenese (sümbol)raha kasutuselevõtmine, kuid selle süsteem peab olema lihtne, et mitte asjatult energiat kulutada (ehk süsteemi põimsust tõsta). Tuleks arvestada, et n-ö turusuhted ei kipu sellise kogukonna piirides hästi toimima ja et ka „turg“ ise on säärane vahetuskontekst, mis ei edenda pikaajalisi isiklikke suhteid. Umbisikulisus võimaldab turul tekkivaid sotsiaalseid suhteid paremini ekspluateerida, jäädes samas vastastikku kasulikesse piiridesse. Kuid inimestevaheliste tihedate suhte olemasolu muudab sellise „hea turu“ praktiliselt võimatuks: inimestele ei meeldi asju müüa lähedastele, kuna neilt ei sobi ju nõuda sama kõrget hinda kui kontvõõrailt. Turu- ja sugulus- või tutvuskäitumine ei sobi samasse suhtesse kokku, inimene peab valima ühe neist. Juba ette tuleks kogukondadel püüda leida lahendusi, mis välistaksid (eelkõige pakkumise poole pealt) võimaluse igat tüüpi võlgnevuste kasvamiseks ebarealistlikeks (töö-, kauba- ja rahavõla sissenõudmise piirmäära abiga, võlgu tühistavate nn „juubelitega“ muistsete rahvaste eeskujul vms), sest seda tüüpi pingete kuhjumine lammutaks kogukonna sidusust. Solidaarsuse kõigi oma objektiivsetel põhjustel hätta jäänud liikmetega peab kogukond sätestama algses tegevuskavas, et normaalse käitumise korral ei saaks ühelgi inimesel tekkida probleeme võlgadega. Ühiste ressursside akumuleerumine üksikute kogukonnaliikmete kätte tuleb juba ette välistada.
Tegevused. Tegevuskava koostamisega peab alustama juhtgrupp ja võtmeküsimused otsustama üldkoosolek oma kogukonda defineerides (vajadusel näiteks ühiste mõtterünnakute abil). Detailsemate lahenduste väljapakkumine üldkoosolekul kinnitamiseks on juba tegevjuhi pidevalt toimuv töö nõukoja ning kõigi kogukonnaliikmete toel. Pannes paika otsuste langetamise süsteemi, tuleb arvestada, et otsused peaks tulema probleemi enda tasemelt ehk näiteks vaid konkreetse majapidamisega seotud, üldhuvidesse mittepuutuvaid asju otsustab majapidamine ise, ainult konkreetse asumiga seotud asju otsustab ainult see asum ise jne. Tervet kogukonda puudutavaid asju otsustab nõukoda juhul, kui selle otsustamiseks on üldkoosoleku poolt kinnitatud reeglid juba olemas. Kui neid veel pole, siis teeb otsuse üldkoosolek. Välisrünnaku ajal juhib tegutsemist kaitsenõunik. Rahva argisemaid asjatoimetusi koordineerib tegevjuht, tehes seda olemasolevaid üldreegleid ja nõukoja otsuseid järgides. Kaitsenõuniku ja tegevjuhi õiguspäraseid korraldusi tuleb täita, aga nende otstarbekuses kahtlemisel peab igaüks saama neid tagantjärgi vaidlustada nõukoja kaudu (tegevjuhi osas) või üldkoosolekul (tegevjuhi ja nõukoja osas), et valeotsused või inimese võimalik sobimatus ei saaks mingil juhul vaka alla jääda. Kõiki liikmeid tuleb kindlasti mingil viisil kaasata ühistegevusse ning tegevuskava ja juhtimise osas toimuvatesse otsustusprotsessidesse. Kõikide küsimuste reguleerimisel tuleks silmas pidada, et tegevuse eesmärgiks on inimlike vooruste ja tsiviliseerituse lokaalne säilitamine globaaltingimuste kiuste ja ka hädaolukorras tuleb vältida taoliste asjade sündimist, mida oleks hiljem paha meenutada. Samas ei tee oma kogukonna ja iseenda olukordadele ohvriks toomine kellelegi midagi head. Psüühiliselt saabki kõige raskem olema mitte kogukonna alade kaitsmine rünnete eest, vaid selle suletuna hoidmine kaastunnet väärivate ja abi vajavate hädaliste ees. Kenasid valikuid siin kahjuks pole. Ainsaks lohutuseks on, et ebainimlike psüühiliste raskuste periood jääb suhteliselt lühikeseks.
Tõukekeskused. Mõistes, et ressusrsihanke võimaluste tõttu on ainult maal tegutsevad kogukonnad vastupanuvõimelised, tekib küsimus, mis saab kriisioludes tõukekeskusteks muutuvaist linnadest, kus elab täna ca 70% Eesti elanikkonnast. Viimase rahvaloenduse andmeil elab meie 1 300 000 inimesest ca 900 000 linnalistes asulates ja ca 400 000 maa-asulates, sh viimastest ca 60 000 kortermajades, mis sisuliselt tähendab samuti linnatüüpi eluviisi. Seega on jämedalt 350 000 maaelanikku, kelle juurde oleks teoreetiliselt üldse võimalik linnadest evakueeruda. Neist ca 150 000 on alaealiste lastega leibkondade liikmed ja ca 200 000 juba vanemad inimesed, kelle lapsed elavad linnades. Spekuleerides nüüd, et lasteta elavate inimeste juurde tuleks ca 2 linlast iga maaelaniku kohta ja lastega peredesse ca 1 linlane iga maaelaniku kohta, võime teha väga umbkaudse oletuse maaelanike linnades asuvate (lähi)sugulaste arvust, kellele ilmselt evakueerumiskoht leiduks – sellise arvestuse järgi peaks tõenäoliselt ca 550 000 linnaelanikul olema n-ö oma tagala maal (jättes siin kõrvale ühelt poolt maal asuvad kortermajad ja teiselt poolt linlaste suvilad, mille võimekus evakueerunuid pikemalt ressurssidega varustada on vähetõenäoline). Kui meie senistest tõmbekeskustest tõukekeskused saavad, siis puudub eelneva väga spekulatiivse arvestuse kohaselt hädaolukorraks vajalik maatagala umbes 350 000 linnaelanikul, kes on kas juba mitmendat põlve linlased või kes ei oma mingitel põhjustel üldse sidemeid Eesti maarahvaga. Seega peaaegu iga neljas riigi elanik jääb enese hooleks, enamus neist Põhja-Eesti suurimate tõukekeskuste asukad. Aga maale evakueerunute ja neid vastu võtnute olukord ei saa tegelikult parem olema, kuni neil puuduvad igasugused ettevalmistused, plaanid ja varud sellise olukorraga toime tulemiseks.
Magasiaidad. Eelnenud umbkaudset arvutust orientiiriks võttes tuleks igas kriisiks valmistuvas kogukonnas arvestada, et iga kümne kohaliku maaelaniku kohta saab seal lõpuks olema umbes viisteist linlast. Kui inimeste evakueerumine ei satu just ajavahemikule augustist oktoobrini, siis jätkub ettevalmistuseta rahvamassile maal süüa halvemal juhul nädalaks, paremal juhul ehk kuuks või paariks. Maarahva toidulaud sõltub ju tänapäeval samuti suuremas osas kaubandusvõrgu toimimisest nagu linlastel. Kui saagid on jõutud koristada ja kokkuostjaile turustada, pole ka maal märkimisväärsemaid toiduvarusid. Talvekartuleid ja -õunu kõrvale jättes ei hoiusta tänane kõige tavalisem maaelanik oma kodus oluliselt suuremat toidutagavara kui linlane. Linnasakste külmakirstud võivad tüüpiliste maakate omadest priskemadki olla. Selge, et kuidagi tuleb nii maaelanike kui evakueeritud linlaste jaoks toiduvarud tekitada. Loodavate kogukondade tegevust kavandades on võimalik toiduvarude süsteem luua kunagiste magasiaitade eeskujul. Need olid kogukondade ühisomanduses olevad aidad, kus hoiti varusid ikalduste ja näljaaegade tarbeks. XIX sajandi jooksul ühistegevuslikeks ettevõteteks muutunud magasiaitade majandamine süvendas toona kogukondade omavahelist suhtlemist ja ühtsustunnet. Oma rahvaarvust lähtudes saab iga kogukond nüüdki rajada endale aasta toiduainete ja seemnete strateegilise reservi. Sel puhul on reaalne jaotada kogukonna koormus nii, et aidahoone on maaelanike mure ja linlaste kulu on aida täitmine, kusjuures (kuni tavaline olukord püsib) toetab aida igasügisest varude uuendamist selle eelneva sisu müümine. Kui magasiaida varude ostudel eelistatakse oma kogukonna soodsa hinnaga toodangut ja linnarahvas ka oma igapäevaseid toiduaineid oma kogukonna maarahvalt muretseb, siis toetab selline skeem kogukonna territooriumi elujõu säilimist enne kriisi, tagab seemnete olemasolu maaviljelemiseks kollapsi tingimustes ning kindlustab maale evakueerunud inimeste ellujäämise hädaolukorra kõige raskemateks algusaegadeks.
Koostöö. Mitte ainult eeltoodud linna- ja maarahva vaheline koostöö kogukondades sisemiselt, vaid ka koopereerumine teiste samasihiliste kogukondadega annaks tulu kõigile. Kuni meil toimivad võimalused info avalikuks jagamiseks, oleks eriti kasulik ühendada jõud elulise info kogumiseks, vahenduseks, vajadusel tõlkeks, erioskuste arendamiseks, võib-olla mingite tööriistade või seadmete ühishangete korraldamiseks. Kõigi erinevate kogukondade, ühiskondlike organisatsioonide, MTÜ-de ja põllumajandustootjate ühishuvides saaks tekitada nende üleriigilise koostöö. Uus praktilise sisuga kogukondade liikumine peaks sündima, luues oma võrgustikku altpoolt üles, näiteks kodukandiliikumise toel. Vältides umbisikulist kaugsuhtlust, võiks silmast silma kohtumiste ning koostöö toel rajada külade ja külaseltside esindajaist „kärjed“ senistes valdades, nende esindajaist omakorda maakondade kaupa „tarud“ ning nende esindajaist kokku üleriigilise „mesila“. Kaasata kogukonnad laiapõhjalistesse aruteludesse ning infovahetusse muuhulgas Kaitseliidu malevate, vabatahtlike päästjate, hoiu-laenuühistute, energiaühistute, turustamisvõrgustike, KOV-de jne esindajatega. Arenenud, üleriigilise kõlapinna omandanud liikumine suudaks ehk hakata pidurdama riigi tagalaks oleva maaelu, metsade ja kogu looduskeskkonna lammutamist meie riigikeha enda kätega. Enamikku kõigist riigi kodanikuühendustest kokku liitev „mesila“ oleks võimas jõud ning kokku suur samm tegeliku kodanikuühiskonna loomise poole.
Tagalaplaan riigile. Eesti linnade hädaolukorraplaanid ei hellita praegu lootust, et suuremaist „magalaist“ saaks rahvast ulatuslikumate ja kestvamate kriiside puhul üldse pikemateks perioodideks evakueerida kaugemale, kui kokku mõnda koolimajja. Ometi oleks võimalik toetada näiteks magasiaitade tüüpi võrgustike loomist ning kavandada muid tagala turvalisust tõstvaid lahendusi. Muuhulgas soodustada ka maale elama asuvatele peredele lihtsalt, kiirelt ja soodsalt rajatavate hoonete ehitust (munitsipaal-maamajad?); pärimuskultuurilise elustiili viljelejaile toetusmeetmeid luua; moodustada soovijatele esiisade kombel elamist võimaldavaid reservaate, et kohaliku põlisrahva pärimuskultuur saaks kuskil ka muuseumiväliselt edasi kesta; tekitada võimalus alternatiivse pensionisamba stiilis oma vahendite suunamiseks enda vanaduspäevade kindlustamisele ja ühtlasi tagala loomisele ideega haakuvas konkreetses maakogukonnas; kehtestada maaelu toetamiseks kõigile riigi ja KOV eelarvelistele asutustele (koolid, sõjavägi, haiglad jne) kohustus kasutada oma toitlustamisel vaid lokaalseid toormeid (millega võiks ühineda iga eestimeelne ja tulevikule orienteeritud eratarbija); viia õpitud abituse kasvatamise asemel sisse õpilaste jaoks kohustuslikud malevate stiilis tõsielu- ja töölaagrid (nn „Tulevikumalev“), andmaks lastele kogemust ise enese eest vastutamisest, maatöödest, pärimuskultuurist, omal käel looduses toimetulekust jne. Kogukondade viisi lahenduste arendamine saaks tegelikult toimuda ka linlase kogukondade initsiatiivil. Riiklike gigaprojektide hulk viitab, et vahendite puudust selliste ettevõtmiste toetamiseks ja riiklike meetmete rakendamiseks tegelikult olla ei tohiks. Kui tekiks üleriigilist koostööd tegevate kogukondade „mesila“, võiks see ehk leida endas piisavalt lootust, aega ning jõudu, et mõjutada meie karjääripoliitikuid koostama Eesti rahva ja kultuuri säilimise nõudega arvestavat riiklikku tagalaplaani.
Kokkuvõttes jõudsid „tuleVAeg“ mõtterünnakud kogukondade osas paljuski samade järeldusteni, milleni on sama teemat lahates jõutud ka ülejäänud maailmas. Loodetud „uue jalgratta leiutamine“ õnnestus ehk mõne soovituse osas, mis võiks Eesti kogukondade ühistööst võrsuma hakata või milliseid võimalusi saaks riigikeha kasutada kriisidega hakkama saamise toetamiseks. Nagu kõikjal maailmas, nappis meil ideid kõigile linlastele tagala kindlustamiseks (mis ühtlasi kergendaks kõigi linnalähedaste kogukondade seisu kollapsi algperioodil).
„Lokaalravitsus“, lk 209-223
Üle-eestilist kogukondade võrgustikku koondab Eesti Maakogu. See koosneb kihelkonnakogude esindajaist, ja kihelkonnakogud omakorda koosnevad kohalike kogukondade poolt endale valitud esindajaist, nagu näiteks selle kihelkonna asumi-, alevi- ja külavanemad, kohalikud sädeinimesed jt.
Iga hästi toimiv kogukond peab klassikaliste sotsiaaluurimuste kohaselt endas sisaldama teatavat ühisteadvust, jagatud rituaale ja traditsioone, sotsiaalset solidaarsust, kollektiivse lojaalsuse tunnet, tugevaid isiklikke suhteid ning moraalse vastutuse tajumist. Antropoloogid näevad kõigi elutervete kogukondade ühe iseloomulikuma joonena võimekust omi sisevastuolusid unustades ühineda alati, kui on vaja seista väliste ohtude vastu. Jared Diamond kirjeldab seda, kuidas taolised traditsioonilised kogukonnad end kõikvõimalike välisohtude vastu kindlustavad, kui „konstruktiivse paranoia kontseptsiooni“.
Tänase olukorraga arvestades näib, et vastavasisuline „konstruktiivse paranoia kontseptsioon“ ongi see, mida vajaksid oma ühisteadvuse kujundamiseks meie tulevikuks valmistuvad kogukonnad. Eestlased on sotsiaalpsühholoogiliste analüüsidega paigutatud pigem kollektivistlike hoiakutega rahvaste kilda. Meie üldise konservatiivsuse ja suhteliselt vähese autonoomiaihaluse kõrval loetakse meile küll omasteks ka mõnda individualistlikumat joont, nagu näiteks suhteline vastumeelsus kogukonnasiseste hierarhiate loomiseks või nende teisejärgulisteks pidamine. Siiski näib eestlaste mentaalsus täiesti sobiv, et saada uuesti hakkama kogukondliku kooseksisteerimisega ja väliste ohtude vastu konsolideerumisega. Ka rahva enamuse üldine maailmapilt pole veel jõudnud ülearu „ära tsiviliseeruda“. Erinevalt põhiosast eurooplastest suudavad paljud eestlased ikka veel endale ette kujutada, milline võiks välja näha elu keset loodust. Või kuidas loodusest on põhimõtteliselt mõeldav elatist hankida, toetumata harjumuslikele kõrgtehnoloogilistele ja hüpermarketilistele karkudele. Aga kuidas võiks taoline kogukond täpsemalt välja näha?
Sellele küsimusele Eesti oludesse sobiva vastuse otsimiseks viidi 2014. aastal üle Eesti läbi mitmed mõttetalgute stiilis ajurünnakud ühise koondnimetusega „tuleVAeg“. Neis osales suur hulk inimesi, kes olid süvenenud kas demokraatia, kogukondlikkuse, pärimuskultuuri, Eesti maaelu või ka „konstruktiivse paranoia“ temaatikasse ning olid neil teemadel avalikkuse ees sõna võtnud. Projekti nimi tekkis arusaamisest, et „tulev Aeg“ võib tänasest väga järsult erineda ja vajada tugevaid kogukondi. Neis tegutseb täna küll tublisid sädeinimesi, kuid üldiselt valitseb „tule Vaeg“ – st sädemeist pole veel tõusnud leeki. Ajendatuina tuleva-aja tule-vaegusest püüdsime otsida retsepte sellise vaeguse leevendamiseks, keskendudes konkreetselt eestimaistele oludele ning laskmata ennast ülearu mõjutada paljudest samasisulistest, aga maailma teistele piirkondadele keskendunud uurimustest või arutlustest. Tööeesmärk oli summeeritav koondküsimusena: „Kuidas kindlustada meie rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimine, sh süveneva kriisi korral?“ (seega Eesti Vabariigi põhiseadusliku pealisülesande täitmine). Hoolimata püüdest „Eestile eriomast jalgratast leiutada“, jõudsime paljus samade järeldusteni, milleni on analoogilise probleemide analüüsil jõutud mujal maailmas. Koos mõne hilisema täienduse ja lisaga on „tuleVAeg“ mõtterünnakute järeldused allpool kokku võetud märksõnade kaupa.
Riigi võimetus. Tuleb endale teadvustada, et meie riigikeha ei ole oma ülesehituse ja toimimisviisi tõttu võimeline kataklüsmi tingimustes oma pealisülesande täitmisega toime tulema, olgu hädade algpõhjus siis majanduslik või geopoliitiline. Süsteemse kriisi ja ühiskondliku kollapsi tingimustes saaksid pealisülesande täitmisega hakkama ainult sellised lokaalselt toimetavad, kriisiks teadlikult ette valmistunud kogukonnad, mis suudavad end vähemalt kuni kollapsi haripunkti möödumiseni ise varustada kõige eluks esmavajalikuga.
Maaelu asendamatus. Selliste kogukondade tegevus on võimalik ainult maapiirkondades (toit ja küte!), aga kaubandus- ja liidulepingute tõttu pole riik täna võimeline tagama elu säilimist maal isegi tavaoludes. Kuna maapiirkondade (kui riigi tagala) kestev elujõud on eelduseks igasuguse kriisiga ja kogu pealisülesandega toimetulekuks, siis peavad kohalikud kogukonnad suutma ise pidurdada oma olukorra edasist halvenemist. Selmet küsida, „kus on riigikeha silmad?“, peab nüüd oma tulevikuväljavaadete parandamiseks küsima „kus on meie silmad?“, sest muid lahendusi lihtsalt ei ole. Seadustega vastuollu minemata tuleb kogukondadel astuda maapiirkondadest taganeva riigikeha asemele kõiges, millest sõltub nende endi kohalik eluolu ja samas kogu Eesti riigi pealisülesande täitmine.
Kogukonna mõiste. Seepärast saab antud kontekstis kogukonnana mõista ainult taolist inimkooslust, mis on võimeline (vähemalt kriitilise ajaperioodi jooksul) kõigi oma liikmete põhivajaduste rahuldamisega kohapeal ise hakkama saama, sõltumata ühegi riikliku struktuuri, taristu või kaubandusvõrgustiku toimimisest. Sellise vastupanuvõime saab luua ainult sündmusi ennetades. Kogukond peab juba enne kriisi süvenemist olema valmis tegutsema oludes, kus riik, selle struktuurid ning paljud tavapärased teenused kohapeal reaalselt ei toimi (sh kaob side kaugele ära liikunud ja formaalseks muutunud ametliku omavalitsusega, jääb puudulikuks arstiabi, päästeteenistus, politsei, ühistranspordisüsteem, ei pruugi toimida osa kõikvõimalikest taristutest, pole kooli, kauplust jne). Sisuliselt saabki selline kogukond ise oma kohalikuks omavalitsuseks. Selgelt tuleb määratleda oma liikmeskond ja looduslikke struktuure järgides piiritleda oma territoorium, mis peaks kriitilistes eriolukordades võimalikult efektiivselt ja vähem vägivalda kasutades suletav olema.
Kogukonna ühisteadvus. Toimetulekuvõimelise kogukonna liikmeil peab olema ettekujutus nende ühise tegevuse mõttest. Siiski ei pea see olema tingimata seotud vaid globaalse kollapsiga, sest täpselt samad probleemid kerkiks inimeste ette näiteks sõja, suurema loodusõnnetuse, pikema elektrikatkestuse vms korral. See tähendab, et ühistegevuse mõtteks on kogukondade ettevalmistumine eluliseks hakkamasaamiseks erakorraliste oludega ja vajaduse korral toimetulek nende olude pikema kestmisega, hoolimata hädade täpsematest põhjustest. Nii ei tule kõigile kogukonnaliikmeile hakata tingimata selgitama näiteks põimsüsteemide teooriat vms, aga ei tule ka valetada. Igaüks võib ise uudistest järeldada, et ohte on rohkem kui vaja. Kunagise tsiviilkaitse stiilis „konstruktiivse paranoia kontseptsioon“ töötaks kõigi huvides ja lisaks peaks sellise ettevalmistumise tulemusena paranema kogukondade toimetulek oma tavalise igapäevaeluga.
Kogukonna sidusus ja suurus. Kindlustamaks ühtsust, usaldust ja solidaarsust, peavad kõik kogukondade liikmed olema võrdsetena koheldud, omama samu võimalusi kõiges, osalema kõik ühiste asjade otsustamis- ja juhtimisprotsessis. Inimesi peab siduma kas ühine idee, ühine kodukant koos selle jagatud traditsioonidega, ühised toimingud ja rituaalid vms „liim“, mis saab neid kokku tuua ja koos hoida. Seoses inimestele omaste kognitiivsete võimetega on ligikaudselt piiritletud inimrühmade suurus, mille liikmed suudavad veel kõiki teisi liikmeid tunda piisavalt selleks, et kogukonna sidusus võimalikult hea saaks olla. See suurus on 150, mis on antropoloog Robin Dunbari järgi saanud nimeks „Dunbari arv“. Siiski kõigub erinevates uuringutes optimaalseks peetava kogukonna ülempiir vahemikus 100–250 inimest (kohati räägitakse ka sama arvu perede/majapidamiste esindajatest). Reeglina moodustuvad kogukonnad territoriaalsel printsiibil ning tuginevad inimestevahelistele isiklikele suhetele. Kohalikule tavapopulatsioonile lisandub häda korral niikuinii rohkelt inimeste lähedasi linnadest. Kui suurem territoorium kasvatab ressursibaasi, aga muudab selle samal ajal raskemini kaitstavaks, siis suurem inimarvukus tähendab vähem elutähtsaid ressursse inimese kohta, rahva nõrgemaid isiklikke suhteid ning väiksemat omavahelist usaldust, millega muutub kogu süsteem hapramaks, halvemini juhitavaks ja toimivaks.
Kogukonna liikmed. Varem olemas olevais, juba välja kujunenud territoriaalse identiteediga kogukondades ei pruugi rahva omavahelised suhted alati ülearu lähedased olla. See ei saa takistuseks, kui inimesed siiski suudavad mõista, et valmistumine on nende ühishuvides ja kui nad on võimelised ühinema koostööks väliste ohtude vastu. Teisi täiesti ignoreeriva inimese peab muidugi lihtsalt kõrvale jätma, kuni ta end ise pakkuma tuleb. Ühise „konstruktiivse paranoia kontseptsioonis“ langeb igale kogukonnaliikmele tema igapäevaste tegemiste kõrval veel mingi konkreetne roll, mille eest ta asub vastutama kogukonna välismaailmast eraldatuse tingimustes. Selline rollijaotus ühe või enama inimese kaupa peab suutma ära katta kõik kogukonna elulised vajadused. Näiteks on üks kindlasti hädavajalik roll arstiabi osutamine, aga ei saa loota, et igas kogukonnas oleks olemas oma laiade teadmistega üldarst, parameedik, meditsiiniõde, kasvõi veterinaar. Kui antud kogukonna peredes ei leidu ka linnasugulasi, kelle võimalik „kriisitagala“ oleks kohapeal ja keda saaks sel moel kogukonnaga siduda, siis tuleb olukorra lahendamiseks leida endi keskelt inimene (või mitu inimest), kellel on vajalikule kõige lähem kvalifikatsioon või enim vastavaid teadmisi või huvi. Temale jääb siis ülesanne vajalikku infot (käsiraamatuid jms) koguda, ennast harida, osata vajadusel teisi neile tarviliku info juurde suunata ning kogukonna toel ka kõige elementaarsemad arstiriistad ja abivahendid ühiskasutusse muretseda, sest näiteks hambatange ei ole igasse peresse vaja. Samas jääb teadmine, oskus ja vahendid elementaarseima esmaabi osutamiseks ning näiteks võimaliku teetanuse vältimiseks iga pere enda mureks. Samasugune maksimaalselt paindlik suhtumine peab kehtima iga vajalikuks peetava eriala osas, et igas kogukonnas oleks minimaalselt üks inimene, kes valdab ja suudab jagada infot taimekasvatusest, loomapidamisest, leivateost, kalapüügist, pedagoogikast, mehaanikast, jahindusest, ravimtaimedest, sõjalistest strateegiatest, puskariajamisest, jalatsite valmistamisest, hoidistamisest jne, jne. Oma koht on isegi pilli- ja pullimeestel. Rollijaotus tuleks kogukonna ühisarutelude käigus kokku panna võimalikult varakult, sest kõikvõimaliku erialase info ja/või abivahendite kogumine nõuab aega, mis on piiratud ressurss. Arvestada tuleb, et kogutud info hilisem kättesaadavus ei tohi sõltuda taristuist, mille mittetoimimiseks valmistutakse (side, elekter jms). Sisse tuleb seada vastava info jagamise, inimeste ideede ja murede kogumise ja vahendamise ning kogukonna elukorralduse ühisarutelude rutiin.
Kogukonna formeerimine. Isegi kui toimiv kogukondlik süsteem või MTÜ-line seltsielu on kohapeal juba varem olemas, tasub algatuseks luua väike juhtgrupp inimestest, kes tänast olukorda kogu ulatuses mõista suudavad. Ühiselt saavad nad välja mõelda oma rahvale lähenemise sobivaimad vormid (üritused) ja parima viisi selgitada uue tegevussuuna vajadust (lihtsaim selgitus oleks lähtumine sõjalistele ja looduslikele kriisioludele reageerimise võimekusest, mille sisu on täpselt sama). Siin võib olla suur roll kaitseliitlastel, külavanemail, õpetajail, kirikutegelastel või teistel, keda kohalikud rohkem usaldavad. Pered peavad saama ka oma linnades elavate lähisugulastega asju arutada, sest vettpidavate tegutsemisplaanide koostamiseks tuleb täpselt teada, kui palju asub antud territooriumile rahvast hädaolukorras, palju on lapsi, kaitsetegevusteks võimelisi mehi jne. Kriisiolukorras rahvaarv paisub (ja vaja võib minna ka rollide ümberjaotamist), aga varem kirja panemata inimeste valimatu juurdevool tuleb juba eos välistada. See hävitaks nii kohaliku kogukonna enda kui juurdetulijate võimalused toimetulekuks. Rahvaarv sõltub eluliste ressursside hulgast, mida antud territoorium jooksvalt pakkuda suudab (NB! jättes kriisiks kogutud laovarud sellest arvestustest välja). See ressursside hulk tuleb juhtgrupil kogukonna piiritlemiseks korralikult välja arvestada, et hiljem detailse tegevuskava koostamisele aluseks võtta.
Traditsioonid ja rituaalid. Pärimuskultuurist saab kriisiolukordades kogukondade ellujäämisõpetus kõige otsesemas mõttes. Valmistudes nii perede igapäevaeluks kui oma kogukondlike erialade tarbeks, on oluline meeles pidada, et enamasti muutuvad kasutuiks elektrist või kütustest sõltuvad masinad ja abivahendid. Hindamatuiks muutuvad täna juba haruldaseks jäänud madaltehnoloogilised tööriistad. Vastavad vanad käsitööoskused ja loodusest hangitud materjalid saavad asendamatuiks põllul, heinamaal, metsas, pesuköögis ja õmblustoas. Kui poest või panipaigast pole enam võtta saagi, niiti, kalavõrku, padruneid, seepi vms, siis tuleb traditsioonilised teadmised appi võtta ja seegi info peab olema erialati varem kokku kogutud. Esivanemate eeskujul tasub kõikvõimalikke toiminguid maksimaalselt ritualiseerida, eriti laste või terve kogukonnaga koos tehtavaid. Teabe paremale meeldejäämisele ja edasiandmisele lisaks on sellel inimesi ühendav mõju. Ka igapäevaste toimingute religioosseist lisandeist, tähtpäevade ühistähistamistest jms on kogukonnale kasu, usundist sõltumata. See aitab kaasa üldinimlike väärtuste ja vooruste alalhoidmisele. Kogu tegevuse ideestik ja vajadus pärimuskultuuri au sisse tõsta sobib hästi kokku näiteks maausuliste püüetega maarahva maailmavaate, ellusuhtumise ja käitumisjuhiste propageerimiseks.
Tavaõigus. Kriisi tingimustes tuleb kogukondadel paratamatult üle minna omaenda õigusnormide kasutamisele, mis tulevad luua lähtuvalt inimeste õig(l)ustundest, kogukonna enese otsuste tulemusena. Sellise õiguse austamiseks peab see olema igale kogukonnaliikmele arusaadav ja tuntud ning järjekindlalt ja kõigile ühetaoliselt rakendatud. Rasketes oludes pruugib vaid mõnel inimesel end karistamatuna tunda, et terve kogukond demoraliseerumiseni viia. Läbi tsivilisatsiooni ajaloo on õigusemõistmine seisnenud nn kuldreegli interpreteerimisel, mis ütleb: „Ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks, et teised sinule teevad.“ Sama loogika (silm silma, hammas hamba vastu) oli Hammurapi koodeksi aluseks. Kuldreegel on aegade algusest inimühiskondade õig(l)ustunde destillaat. Aga see on olnud kõige efektiivsem, kasutatuna mitte kui Prokrustese säng, vaid kui tavaõiguse generaator. Raske kriisi oludes ei suuda kogukond loomulikult piirduda ülearu pehmete karistustega näiteks varguste vms kuritegude korral. Vastavate normide drakoonilisuse määr jääb ühisotsustega kehtestatavaks, arvestades, et tõsises kriisis võib näiteks varastatud toit tähendada varguse ohvri jaoks hukkumist. Tühjast kaebusest loomulikult piisata ei tohi, süü peab olema tõestatud. Karistamine jääb kas juhtorganite või üldkoosoleku kompetentsi. Täna levinud vangistuse luksust ei saa ükski piiratud ressurssidega kogukond endale lubada. Kuigi näiteks Ruhnul oli olemas oma kartser, seisis see kasutuseta. Kergemate süütegude karistuseks oli pigem üldine häbistamine või ignoreerimine, raskeim aga kogukonnast väljaheitmine, n-ö lindprii seisus. Üks valusaim õigusküsimus on seotud maade ja metsade senise eraomandiga. Need tulevad kriisi tingimustes paratamatult (vähemalt kollapsiperioodi lõpuni) allutada kogu kohaliku kogukonna elulistele ühishuvidele. Sama on ka kogukonda kuuluvate omanike endi huvides, kuna kaose tingimustes hävib senine arusaam omandist nii või teisiti, nagu see sügavamate kriiside puhul ajaloos alati on olnud.
Juhtimine. Kriisioludesse ei sobi kindlasti tänase esindusdemokraatia tüüpi tavaline lihtenamusega hääletusotsuste langetamine. Protsendiga 51/49 tehtud elulised otsused võivad kogukonna lõhestada. Täielikku konsensust on väga raske saavutada (ehkki see oleks püüdlusi väärt), aga protsent peaks ilmekalt demonstreerima kogukonna vaieldamatult ülekaalukat toetust. Kui argumendid pole selleks piisavad, siis ei vääri selline otsus vastuvõtmist. Millistel kogukonna liikmetel üldse on argumenteerimise või hääletamise õigus (kõigil, vaid täisealistel, ainult töövõimelistel, ühel esindajal igast majapidamisest vms) ning kuivõrd eesmärgid pühendavad abinõud, selle peab kogukond suutma juba alguses paika panna. Igapäevase tegevuse juhtimiseks ei tule siiski pidevat otsedemokraatlikku üldkoosolekut pidada. Juhtstruktuuridele saab rakendada Assüüriast alates kõige teovõimelisemaks osutunud mudelit, mis välistab maksimaalselt juhtide allajäämise universaalsete printsiipide survele (oma energiavoo kasv korruptsiooni vms abil) ning sedakaudu väldib terve kogukonna taasallu(ta)mist „lihtsalt juhtub“ algupäraga teadvustamatule iseorganiseerumisele. Selleks saab panna üldkoosoleku poolt varem kinnitatud raamides jooksvaid otsuseid tegema nõukoja. Sinna kuuluvad kogukonna territooriumi igast asulast üheks aastaks valitud (või loositud) vanemad või mingite gruppide esindajad või üldkoosoleku poolt valitud kogukonnaliikmed. Neile võib sätestada garantiitingimusi, näiteks et nõukoja liikmeil peavad olema koha peal pere, lapsed ja oma majapidamine. Siis riskib nõukoda alati samaga nagu terve kogukond, kui peab langetama mingeid riskantseid otsuseid (erinevalt varatuist ja vallalistest). Asju jooksvalt korda ajama ja igapäevategevust juhtima (üldkoosoleku määratud raamides nõukoja otsuseid järgides) sobib energiline, suhtlemisoskust omav ja autoriteeti saavutada suutev tegevjuht. Tema valitaks üheks aastaks kõikvõimalike kandideerijate seast või näiteks loositaks üldkoosolekule sobivatena tunduvate soovijate hulgast. Juhtide järjest korduv valimine tuleks välistada. Nõukoja liikmete hulgas peab siiski alati vähemalt üks liige olema keskendunud kogukonna kaitsemeetmele ja omama vastavaid teadmisi ning oskusi. Kui teda ei saa igal valimisel välja vahetada, tuleks kärpida tema otsustamisvõimalusi mittekaitseliste küsimuste osas. Ootamatute ja kogukonna heaolu jaoks kriitiliste sündmuste puhul pole võimalik üldkoosolekut ootama jääda. Sellistele väljakutsetele peavad nõukoda ja tegevjuht reageerima kaitsenõuniku ja tegevuskavade toel välkkiirelt. Välisrünnaku korral peab kaitsenõunikul olema õigus ka üksi otsuseid vastu võtta ja kogukonda kuni konkreetse hädaolukorra lõpuni juhtida, kusjuures igale kogukonnaliikmele peab täpselt teada olema, mida temalt välisrünnaku puhul nõutakse/oodatakse. Hädaolukordades tegutsemise läbimõeldus peab võimaldama inimestel pea reflektiivsel tasemel kohe tegutseda, selmet šokis viibida või alles siis plaanide tegemist alustada. Kaitsenõuniku kaotamise puhuks peab talle olema valitud kindel ja kõigega jooksvalt kursis olev asetäitja. Võimalusel tasub kaaluda, kas nende mõlema riskigarantiid ei peaks olema teistest kõrgemad, et nende liigriskantseid otsuseid välistada. Iga nõukoja liige ja ka tegevjuht peavad andma üldkoosolekule selle nõudmisel oma tegevustest aru ning olema igal hetkel tagasi kutsutavad. Nende tegevus peab olema avalik ning nii üles kui allapoole tagasisidestatud. Tegevjuhti tuleb „tasustada“, sest temal ei saa jääda aega tegeleda muuga kui kogukonna ühishuvide ja -kavadega. Nõukoja liikmeks olek ei tohiks aga anda mingeid eeliseid, olles auametina kogukonnasisene lisaroll nagu iga teine. Tegelikud juhtimistingimused ja vajadused saab otsustada ainult kogukonna üldkoosolek ja eestlastele on teadagi üsna vastukarva kõik kogukonnasisesed hierarhiad. Otsused, mis on seotud kogukonna toimimisele ja kaitsevõimele hädavajalike juhtstruktuuride loomisega ning nende tegutsemise tingimustega, saavadki ilmselt olema ühed delikaatseimad (omandiküsimuste kõrval).
Sotsiaalmajandus. Iga perekond või majapidamine hakkab sellises kogukonnas reeglina tähistama laiendatud peret, mis peab oma eluliste vajadustega põhiosas ise ja mitmetes küsimustes teiste omataoliste toel toime tulema. See võib lisaks tüüpilisele perele hõlmata vanavanemaid, linnast evakueerunud tädisid-onusid jt lähisugulasi (kõik algusest peale arvestatud kriisioludes kohale tulevateks ja oma kindlat rolli täitvateks kogukonna liikmeteks). See tähendab ühest küljest, et vanavanemate poolt on päeval hoitud töödega hõivatud inimeste lapsed, korras peetud majapidamine ja ühtlasi lastele edasi antud kogemused. Teisest küljest pole muidu erksad vanurid sunnitud pensioni või mingi eraldi pansionaadi pärast muretsema. Sel moel saab traditsioonilise lahenduse korraga mitu moodsas argielus inimesi painavat praktilist probleemi. Suuremates kogukondades võib osutuda otstarbekaks omaenese (sümbol)raha kasutuselevõtmine, kuid selle süsteem peab olema lihtne, et mitte asjatult energiat kulutada (ehk süsteemi põimsust tõsta). Tuleks arvestada, et n-ö turusuhted ei kipu sellise kogukonna piirides hästi toimima ja et ka „turg“ ise on säärane vahetuskontekst, mis ei edenda pikaajalisi isiklikke suhteid. Umbisikulisus võimaldab turul tekkivaid sotsiaalseid suhteid paremini ekspluateerida, jäädes samas vastastikku kasulikesse piiridesse. Kuid inimestevaheliste tihedate suhte olemasolu muudab sellise „hea turu“ praktiliselt võimatuks: inimestele ei meeldi asju müüa lähedastele, kuna neilt ei sobi ju nõuda sama kõrget hinda kui kontvõõrailt. Turu- ja sugulus- või tutvuskäitumine ei sobi samasse suhtesse kokku, inimene peab valima ühe neist. Juba ette tuleks kogukondadel püüda leida lahendusi, mis välistaksid (eelkõige pakkumise poole pealt) võimaluse igat tüüpi võlgnevuste kasvamiseks ebarealistlikeks (töö-, kauba- ja rahavõla sissenõudmise piirmäära abiga, võlgu tühistavate nn „juubelitega“ muistsete rahvaste eeskujul vms), sest seda tüüpi pingete kuhjumine lammutaks kogukonna sidusust. Solidaarsuse kõigi oma objektiivsetel põhjustel hätta jäänud liikmetega peab kogukond sätestama algses tegevuskavas, et normaalse käitumise korral ei saaks ühelgi inimesel tekkida probleeme võlgadega. Ühiste ressursside akumuleerumine üksikute kogukonnaliikmete kätte tuleb juba ette välistada.
Tegevused. Tegevuskava koostamisega peab alustama juhtgrupp ja võtmeküsimused otsustama üldkoosolek oma kogukonda defineerides (vajadusel näiteks ühiste mõtterünnakute abil). Detailsemate lahenduste väljapakkumine üldkoosolekul kinnitamiseks on juba tegevjuhi pidevalt toimuv töö nõukoja ning kõigi kogukonnaliikmete toel. Pannes paika otsuste langetamise süsteemi, tuleb arvestada, et otsused peaks tulema probleemi enda tasemelt ehk näiteks vaid konkreetse majapidamisega seotud, üldhuvidesse mittepuutuvaid asju otsustab majapidamine ise, ainult konkreetse asumiga seotud asju otsustab ainult see asum ise jne. Tervet kogukonda puudutavaid asju otsustab nõukoda juhul, kui selle otsustamiseks on üldkoosoleku poolt kinnitatud reeglid juba olemas. Kui neid veel pole, siis teeb otsuse üldkoosolek. Välisrünnaku ajal juhib tegutsemist kaitsenõunik. Rahva argisemaid asjatoimetusi koordineerib tegevjuht, tehes seda olemasolevaid üldreegleid ja nõukoja otsuseid järgides. Kaitsenõuniku ja tegevjuhi õiguspäraseid korraldusi tuleb täita, aga nende otstarbekuses kahtlemisel peab igaüks saama neid tagantjärgi vaidlustada nõukoja kaudu (tegevjuhi osas) või üldkoosolekul (tegevjuhi ja nõukoja osas), et valeotsused või inimese võimalik sobimatus ei saaks mingil juhul vaka alla jääda. Kõiki liikmeid tuleb kindlasti mingil viisil kaasata ühistegevusse ning tegevuskava ja juhtimise osas toimuvatesse otsustusprotsessidesse. Kõikide küsimuste reguleerimisel tuleks silmas pidada, et tegevuse eesmärgiks on inimlike vooruste ja tsiviliseerituse lokaalne säilitamine globaaltingimuste kiuste ja ka hädaolukorras tuleb vältida taoliste asjade sündimist, mida oleks hiljem paha meenutada. Samas ei tee oma kogukonna ja iseenda olukordadele ohvriks toomine kellelegi midagi head. Psüühiliselt saabki kõige raskem olema mitte kogukonna alade kaitsmine rünnete eest, vaid selle suletuna hoidmine kaastunnet väärivate ja abi vajavate hädaliste ees. Kenasid valikuid siin kahjuks pole. Ainsaks lohutuseks on, et ebainimlike psüühiliste raskuste periood jääb suhteliselt lühikeseks.
Tõukekeskused. Mõistes, et ressusrsihanke võimaluste tõttu on ainult maal tegutsevad kogukonnad vastupanuvõimelised, tekib küsimus, mis saab kriisioludes tõukekeskusteks muutuvaist linnadest, kus elab täna ca 70% Eesti elanikkonnast. Viimase rahvaloenduse andmeil elab meie 1 300 000 inimesest ca 900 000 linnalistes asulates ja ca 400 000 maa-asulates, sh viimastest ca 60 000 kortermajades, mis sisuliselt tähendab samuti linnatüüpi eluviisi. Seega on jämedalt 350 000 maaelanikku, kelle juurde oleks teoreetiliselt üldse võimalik linnadest evakueeruda. Neist ca 150 000 on alaealiste lastega leibkondade liikmed ja ca 200 000 juba vanemad inimesed, kelle lapsed elavad linnades. Spekuleerides nüüd, et lasteta elavate inimeste juurde tuleks ca 2 linlast iga maaelaniku kohta ja lastega peredesse ca 1 linlane iga maaelaniku kohta, võime teha väga umbkaudse oletuse maaelanike linnades asuvate (lähi)sugulaste arvust, kellele ilmselt evakueerumiskoht leiduks – sellise arvestuse järgi peaks tõenäoliselt ca 550 000 linnaelanikul olema n-ö oma tagala maal (jättes siin kõrvale ühelt poolt maal asuvad kortermajad ja teiselt poolt linlaste suvilad, mille võimekus evakueerunuid pikemalt ressurssidega varustada on vähetõenäoline). Kui meie senistest tõmbekeskustest tõukekeskused saavad, siis puudub eelneva väga spekulatiivse arvestuse kohaselt hädaolukorraks vajalik maatagala umbes 350 000 linnaelanikul, kes on kas juba mitmendat põlve linlased või kes ei oma mingitel põhjustel üldse sidemeid Eesti maarahvaga. Seega peaaegu iga neljas riigi elanik jääb enese hooleks, enamus neist Põhja-Eesti suurimate tõukekeskuste asukad. Aga maale evakueerunute ja neid vastu võtnute olukord ei saa tegelikult parem olema, kuni neil puuduvad igasugused ettevalmistused, plaanid ja varud sellise olukorraga toime tulemiseks.
Magasiaidad. Eelnenud umbkaudset arvutust orientiiriks võttes tuleks igas kriisiks valmistuvas kogukonnas arvestada, et iga kümne kohaliku maaelaniku kohta saab seal lõpuks olema umbes viisteist linlast. Kui inimeste evakueerumine ei satu just ajavahemikule augustist oktoobrini, siis jätkub ettevalmistuseta rahvamassile maal süüa halvemal juhul nädalaks, paremal juhul ehk kuuks või paariks. Maarahva toidulaud sõltub ju tänapäeval samuti suuremas osas kaubandusvõrgu toimimisest nagu linlastel. Kui saagid on jõutud koristada ja kokkuostjaile turustada, pole ka maal märkimisväärsemaid toiduvarusid. Talvekartuleid ja -õunu kõrvale jättes ei hoiusta tänane kõige tavalisem maaelanik oma kodus oluliselt suuremat toidutagavara kui linlane. Linnasakste külmakirstud võivad tüüpiliste maakate omadest priskemadki olla. Selge, et kuidagi tuleb nii maaelanike kui evakueeritud linlaste jaoks toiduvarud tekitada. Loodavate kogukondade tegevust kavandades on võimalik toiduvarude süsteem luua kunagiste magasiaitade eeskujul. Need olid kogukondade ühisomanduses olevad aidad, kus hoiti varusid ikalduste ja näljaaegade tarbeks. XIX sajandi jooksul ühistegevuslikeks ettevõteteks muutunud magasiaitade majandamine süvendas toona kogukondade omavahelist suhtlemist ja ühtsustunnet. Oma rahvaarvust lähtudes saab iga kogukond nüüdki rajada endale aasta toiduainete ja seemnete strateegilise reservi. Sel puhul on reaalne jaotada kogukonna koormus nii, et aidahoone on maaelanike mure ja linlaste kulu on aida täitmine, kusjuures (kuni tavaline olukord püsib) toetab aida igasügisest varude uuendamist selle eelneva sisu müümine. Kui magasiaida varude ostudel eelistatakse oma kogukonna soodsa hinnaga toodangut ja linnarahvas ka oma igapäevaseid toiduaineid oma kogukonna maarahvalt muretseb, siis toetab selline skeem kogukonna territooriumi elujõu säilimist enne kriisi, tagab seemnete olemasolu maaviljelemiseks kollapsi tingimustes ning kindlustab maale evakueerunud inimeste ellujäämise hädaolukorra kõige raskemateks algusaegadeks.
Koostöö. Mitte ainult eeltoodud linna- ja maarahva vaheline koostöö kogukondades sisemiselt, vaid ka koopereerumine teiste samasihiliste kogukondadega annaks tulu kõigile. Kuni meil toimivad võimalused info avalikuks jagamiseks, oleks eriti kasulik ühendada jõud elulise info kogumiseks, vahenduseks, vajadusel tõlkeks, erioskuste arendamiseks, võib-olla mingite tööriistade või seadmete ühishangete korraldamiseks. Kõigi erinevate kogukondade, ühiskondlike organisatsioonide, MTÜ-de ja põllumajandustootjate ühishuvides saaks tekitada nende üleriigilise koostöö. Uus praktilise sisuga kogukondade liikumine peaks sündima, luues oma võrgustikku altpoolt üles, näiteks kodukandiliikumise toel. Vältides umbisikulist kaugsuhtlust, võiks silmast silma kohtumiste ning koostöö toel rajada külade ja külaseltside esindajaist „kärjed“ senistes valdades, nende esindajaist omakorda maakondade kaupa „tarud“ ning nende esindajaist kokku üleriigilise „mesila“. Kaasata kogukonnad laiapõhjalistesse aruteludesse ning infovahetusse muuhulgas Kaitseliidu malevate, vabatahtlike päästjate, hoiu-laenuühistute, energiaühistute, turustamisvõrgustike, KOV-de jne esindajatega. Arenenud, üleriigilise kõlapinna omandanud liikumine suudaks ehk hakata pidurdama riigi tagalaks oleva maaelu, metsade ja kogu looduskeskkonna lammutamist meie riigikeha enda kätega. Enamikku kõigist riigi kodanikuühendustest kokku liitev „mesila“ oleks võimas jõud ning kokku suur samm tegeliku kodanikuühiskonna loomise poole.
Tagalaplaan riigile. Eesti linnade hädaolukorraplaanid ei hellita praegu lootust, et suuremaist „magalaist“ saaks rahvast ulatuslikumate ja kestvamate kriiside puhul üldse pikemateks perioodideks evakueerida kaugemale, kui kokku mõnda koolimajja. Ometi oleks võimalik toetada näiteks magasiaitade tüüpi võrgustike loomist ning kavandada muid tagala turvalisust tõstvaid lahendusi. Muuhulgas soodustada ka maale elama asuvatele peredele lihtsalt, kiirelt ja soodsalt rajatavate hoonete ehitust (munitsipaal-maamajad?); pärimuskultuurilise elustiili viljelejaile toetusmeetmeid luua; moodustada soovijatele esiisade kombel elamist võimaldavaid reservaate, et kohaliku põlisrahva pärimuskultuur saaks kuskil ka muuseumiväliselt edasi kesta; tekitada võimalus alternatiivse pensionisamba stiilis oma vahendite suunamiseks enda vanaduspäevade kindlustamisele ja ühtlasi tagala loomisele ideega haakuvas konkreetses maakogukonnas; kehtestada maaelu toetamiseks kõigile riigi ja KOV eelarvelistele asutustele (koolid, sõjavägi, haiglad jne) kohustus kasutada oma toitlustamisel vaid lokaalseid toormeid (millega võiks ühineda iga eestimeelne ja tulevikule orienteeritud eratarbija); viia õpitud abituse kasvatamise asemel sisse õpilaste jaoks kohustuslikud malevate stiilis tõsielu- ja töölaagrid (nn „Tulevikumalev“), andmaks lastele kogemust ise enese eest vastutamisest, maatöödest, pärimuskultuurist, omal käel looduses toimetulekust jne. Kogukondade viisi lahenduste arendamine saaks tegelikult toimuda ka linlase kogukondade initsiatiivil. Riiklike gigaprojektide hulk viitab, et vahendite puudust selliste ettevõtmiste toetamiseks ja riiklike meetmete rakendamiseks tegelikult olla ei tohiks. Kui tekiks üleriigilist koostööd tegevate kogukondade „mesila“, võiks see ehk leida endas piisavalt lootust, aega ning jõudu, et mõjutada meie karjääripoliitikuid koostama Eesti rahva ja kultuuri säilimise nõudega arvestavat riiklikku tagalaplaani.
Kokkuvõttes jõudsid „tuleVAeg“ mõtterünnakud kogukondade osas paljuski samade järeldusteni, milleni on sama teemat lahates jõutud ka ülejäänud maailmas. Loodetud „uue jalgratta leiutamine“ õnnestus ehk mõne soovituse osas, mis võiks Eesti kogukondade ühistööst võrsuma hakata või milliseid võimalusi saaks riigikeha kasutada kriisidega hakkama saamise toetamiseks. Nagu kõikjal maailmas, nappis meil ideid kõigile linlastele tagala kindlustamiseks (mis ühtlasi kergendaks kõigi linnalähedaste kogukondade seisu kollapsi algperioodil).
„Lokaalravitsus“, lk 209-223
Üle-eestilist kogukondade võrgustikku koondab Eesti Maakogu. See koosneb kihelkonnakogude esindajaist, ja kihelkonnakogud omakorda koosnevad kohalike kogukondade poolt endale valitud esindajaist, nagu näiteks selle kihelkonna asumi-, alevi- ja külavanemad, kohalikud sädeinimesed jt.