GLOBAALSELE ÜLDKRIISILE VASTU MINNES
Kuna me ei suuda tänast tööstustsivilisatsiooni jätkusuutlikumaks muuta, peaksime põgusa progressiepisoodi üleelamiseks leidma mingi muu sotsiaal-ökoloogilise süsteemi, mis üldkriisi ja ka kollapsi tingimustes vastu võiks pidada. Meile vajalik süsteem peaks:
* toetuma inimeste lokaalsetele ühishuvidele riigist palju madalamal põimsuse (ehk süsteemi komplekssuse) tasemel ja toimima lähtudes vastavate inimgruppide ühistest ratsionaalsetest teadmistest (või lausa vastavaist religioosse olemusega veendumustest);
* kasutama ära pärimuskultuurilisi arusaamu inimeste, nende elukoha ja neid ümbritseva looduse seotusest ning sünergilisest koostoimimisest, traditsioonilistest madaltehnoloogilistest töövõtetest jms;
* saama üles ehitatud veel meie senise globaliseerunud põimsüsteemi toimimise tingimustes ja selle ressursside najal;
* olema võimeline oluliselt sisendenergiat (ehk raha) nõudmata püsima ooteseisundis, toimima senise riigisüsteemiga paralleelselt ja konflikti sattumata ning vajadusel seniste süsteemide elutähtsamad funktsioonid lokaaltasemel üle võtma;
* keskenduma lokaalsusele, olles riiklikest ja globaalseist struktuuridest ning varustusliinidest kiiresti täiesti sõltumatuks muudetav, vajaduse korral ka ümbrusest isoleeritav ning kaitstav;
* olema algusest peale piisavalt madala põimsustasemega, et ümbritseva põimsuse varing ei suudaks seda endaga kaasa vedada – seega olema loodud sellise tasemega, millel üldkollaps saaks säilivate energiasisendite poolest juba peatuda, aga millest globaalsed ja riiklikud süsteemid oma kõrgema põimsustaseme ja inertsi tõttu läbi langevad;
* olema võimeline püsima oma põimsustasemel, pidurdades kõigi uute ootamatute probleemide ilmumisel teadlikult oma süsteemi edasist põimsamaks organiseerumist ning vältides sel moel vajadust vastavate lisaressursside järele;
* olema võimeline täiesti eneseküllasena, väljastpoolt ressursse vajamata toimima vähemalt kollapsi kõige raskema ja ohtlikuma kaoseperioodi jooksul (vähemalt kaks aastat (Miller, 2012));
* omama järskude muutuste ja turbulentsidega toimetulekuks piisavalt head paindlikkust, probleemitaluvust ja reageerimisvõimet, teisisõnu elastsust või vastupanuvõimet (resilience) välismõjude suhtes;
* olema alt ülespoole toimivate sotsiaalsete struktuuridega ja kasutama ära ajalooliselt kõige kestvamatena püsinud juhtimisskeeme.
Nõutava vastupidavusega sotsiaal-ökoloogilist süsteemi ei ole meil vaja tegelikult leiutama hakata. Selleks on inimeste lokaalsetes ühishuvides tegutsev, ühisest identiteedist lähtuv kogukond, mille sihiks on oma liikmete baasvajaduste iseseisev rahuldamine. Selliselt organiseerunud inimgrupid on minevikus demonstreerinud oma vastupidavust, olles domineerivaks sootsiumivormiks vähemalt 97% kogu ajast, mille jooksul inimliik üldse eksisteerinud on. Et see ei tähenda automaatselt loosungi „tagasi puu otsa“ püstitamist, seda tõendab nt muistse Mesopotaamia viibimine lokaalse kogukondliku tsiviliseerituse tasemel mitmete aastatuhandete kestel. Meile lähimaks üldtuntud näiteks võiks olla Ruhnu isoleeritud kogukonna aastasadade pikkune autonoomne toimimine. Just lokaalsete kogukondade tasemel on reaalselt mõeldav asuda saabuva kollapsiga juba ette kohanduma, alustades nõnda eluslooduses seniolematut, ratsionaalselt läbi mõeldud nišiloome-projekti. Selle sisuks oleks hakkamasaamine senisest oluliselt madalama energiasisendiga. Selle vormiks võiks ideaalvariandis olla kogukondade vabatahtlik, sündmusi ennetav taandumine kollapsi käigus tekkivasse seisundisse (mida saaksid endile täna kõige lihtsamalt lubada näiteks ökokogukonnad). Aga tõenäoliselt saab tüüpiliste kogukondade puhul selle tegelikuks vormiks vaikne valmistumine oma igapäevaelu kõrvalt, et vajaduse tekkimisel oleks kogukonnal võimalik kiiresti vastavasse seisundisse taanduda.
Mida varem tänane stagnatsioon kollapsiks üle kasvab, seda väiksemad on kokku kuhjunud pinged ja seda suurem osa seniste allsüsteemide riismeist saaks kollapsi käigus säilida. Kõdumine algab alati just kõige põimsamaist/kallimaist allsüsteemidest ning oleks väga suur vahe, kas üldine kukkumine saaks peatuda näiteks tööstusrevolutsiooni-aegse või varakeskaegse ühiskondliku struktureerituse tasemel (oletades, et säiliv energiasisend suudaks tegelikult toetada ka esimese toimimist). Või kukutakse täieliku kaoseni. Niikuinii on raske kujutleda elu ilma globaalseostest sõltuva panganduse, side, energiavarustuse, transpordi, kaubanduse jms toimimiseta, rääkimata riigistruktuuride toimimisest sõltuvast politseist, päästeametist jms. Kõikide nende puudumist ei suudetaks kuskil kompenseerida. Toidu ja kütustega varustatuse kadu viiks täiesti ettevalmistamata rahvamassi väga kiiresti rahutusteni ja edasi üldise seadusetuseni, põhjustades kokkuvõttes järsu inimarvukuse languse ka meil Eestis. Kunagise Lääne-Rooma elanikud teadsid, kuidas kaubanduskettideta ja kõrgtehnoloogilistele karkudele toetumata end ise ära toita, peavarju ja kehakatetega varustada, ravimtaimi leida, enesekaitsega hakkama saada jne. Meil on keeruline kujutleda oma elu inimväärsena isegi WC-paberi puudumisel. Kui paljud meist oskaksid kaugetest tehastest saabunud abivahenditeta kasvõi lihtsalt lõket süüdata? Lisaks oli III–V sajandil tohutult väiksem asustustihedusest ja inimarvukusest tingitud konkurents veel säilinud ressurssidele. Seega olid roomlastel lisaks väga suurtele eelistele oma ellujäämisoskustes isegi statistiliselt palju paremad šansid kui meil. Seda põhjalikum peaks aga olema meie ettevalmistumine. Valmistudes ainult üksikisikute või üksikute perede kaupa, jääb vajalik vastupanuvõime saavutamatuks. Otsustavaks saab teabe omamine, tahe (taas)koonduda kogukondadeks ning oskus muuta need võimalikult vähem haavatavaiks kollapsi käigus ilmuvate, meile põhimõtteliselt juba ette teada olevate destruktiivsete protsesside poolt.
Inimestele on omane kindel emotsionaalse reageerimise muster neid tõsiselt häirivatele sündmustele. Meid ei saa rahustada seletused, et süsteemidünaamika mõttes on tsivilisatsiooni kollaps igati adekvaatne adaptiivne reageering tekkinud olukorrale. Traagiliste ja šokeerivate üleelamiste korral läbivad inimesed reeglina viis psüühilist seisundit või astet: alguseks on eitus – võimetus ja soovimatus toimuvat uskuda; teiseks tuleb viha – protest toimuva vastu või raev kogu maailma vastu ning süüdlaste otsimine (mistõttu on olnud isegi aegu, kus on peetud arusaadavaks mõne eriti halva uudise tooja surmamist); kolmandaks kauplemine – ehk on siiski tegemist mingi eksitusega või ehk saavad halvad asjad lõpuks ikkagi kuidagi teistsuguse lahenduse; neljandaks depressioon – jõuetu masendus, kogu maailmale käegalöömine ja kõige mõttetuks pidamine; viiendaks olukorraga leppimine. Alles viiendas faasis jõuab toimunu tegelikult pärale. Alles siis suudab inimene lõpuks hakata mõtlema, mida tal uues olukorras oleks tegelikult vaja ära teha. Sama psüühikamudel peegeldab üsna täpselt neid protsesse, mida elab analoogiliste sündmuste korral läbi sootsium tervikuna (või vähemalt selle informeeritum ja mõtlevam osa). Kriitilises ja võimalikult kiiret reageerimist vajavas olukorras kuluks sellele kõigele ohtlikult palju üliväärtuslikku aega. Aga kui inimesed on toimuvaks juba varem ette valmistatud, kui neil on olnud aega võimalikud stsenaariumid juba ette läbi mõelda, siis võib ka tegutsemist halvav šokiseisund lühidaks või hoopis olemata jääda. Seetõttu oleks mõttetu ja võib-olla isegi ohtlik kirjeldada inimestele meid ees ootavaid protsesse n-ö poliitkorrektseks ilustatuna või lihtsalt ülipehmetes toonides. Valmistumise huvides peaks protsesside põhimõtteline kulg olema inimestele juba ette teada ja võimalikult selgelt arusaadav.
Ka meie tänases maailmas läheb tegelikult iga päev ja iga tund kuskil midagi valesti. Asju läheb rikki või katki, tekib kahjutulesid, mürkgaaside, kemikaalide või radiatsioonilekkeid, meie elukeskkond saab kahjustatud jms. Kõikvõimalikke majanduslikke, poliitilisi ja tehnilisi äpardusi juhtub kogu aeg ja alati. Aga me ei kuule ega peagi kuulma neist kõigist, kuna vastavad hooldusteenistused kannavad asjade eest hoolt. Võtavad vastava tagavaraosa kuskilt riiulilt ning vahetavad nässus osa välja. Ja mõne päeva pärast toimetab „õige kaup õigeks ajaks õigesse kohta“ deviisi all tegutsev globaalmajandus või mõne poliitilise tagatoa niiditõmbaja sellele riiulile uue tagavaraosa. Meie põimsüsteem on kujunenud nii, et igast selles esinevast riskist, nõrkusest, probleemist, läbikukkumisest või õnnetusest ei peagi igal inimesel aimu olema. Asjade eest kantakse hoolt märkamatult, samal moel nagu iga hotellikülastaja ruumide eest kannab hoolt koristajatädi, kellega külastaja reeglina ei kohtu. Vajadusel palgatakse PR-inimesed seletama asju viisil, mis avalikkust rahustab ning ettevõtte au ja aktsiate kursi või poliitiku ja riigi maine parimas võimalikus korras hoiab. Laiem avalikkus ei näegi toimunust muud kui tosinaid või sadu PR-lugusid meedias, sisuliselt kenasid rahustavaid muinasjutte ilmas toimuva kohta iga päev, aastast aastasse. Poliitikud, kommentaatorid ja eksperdid on varmad rääkima meile seda, mida me nende arust kuulma peaksime või kuulda tahaksime. Me kõik oleme ära harjutatud sellega, et just need PR-lood ongi meie tegelikkus, isegi kui me omal käel midagi hoopis muud näha, katsuda ja järeldada võiksime. Suuremas osas laseme me sellistel silmamoondustel rahulikult sündida seepärast, et ümberringi näivad ka kõik teised samu PR-lugusid reaalse tegelikkusena võtvat. Ja me kasutame ka ise mitmeid võtteid, et veenda end, nagu näeks meie tulevik välja sama või peremgi kui minevik ja nagu poleks silmapiiril ühtegi liiga hullu elulist probleemi. Tarbimiskultus aitab inimestel üsna mõnusalt tuimastada ängistust elust, millest seesama tarbimiskultus on aidanud sisukuse ja mõtteerksuse välja lasta.
Lõpuks me ju ei suudakski tähele panna oma ülipõimsa maailma igat detaili. Siiski on nüüd hakanud meieni välja murdma ebatavalised teated enneolematust volatiilsusest toorme- ja aktsiaturgudel, null- ja miinusintressidest, hiiglaslikest naftaleketest või nt jamadest Jaapani tuumajaamadega, Kreeka ja mitme teise riigi võlaprobleemidest, mingitest muredest Deutsche Banki tegevuses, päris arusaamatust segadustest pagulaste voolamisega Euroopasse, imelikult madalatest naftahindadest, EL-i lagunemisest jne. Või meil Eestis enneolematult aktiivsest metsade raiumisest, paljude kummaliste hiigelprojektide läbisurumisest puidu- ja põlevkivitööstuse, laevanduse, lennunduse ja raudteede vallas, kõikjal ühtäkki vohama löönud korruptsioonist jne. Üllataval kombel kuuldub viimasel ajal taoliseid rohkem või vähem häirivaid lugusid üha sagedamini, ehkki meie süsteem on kujundatud selliselt, et ei peaks avalikkusele välja näitama, kui toimumas on midagi ebatavalist või häirivat. Või et midagi üleüldse valesti võiks olla. Erinevatesse PR-muinasjuttudesse on ilmunud nii karjuvad vastuolud, et segadust tuleb hakata selgitama lausa „tõejärgse ajastu“ saabumisega. Tavapärane asjade kulg on häiritud juba sellistes mastaapides, et peavoolumeedia PR-lood ei suuda meile enam kõike tavapäraselt rahustavaks siluda. Toimuv annab märku, et meie põimsüsteem on nüüd seisundis, kus see vajab pidevat reanimatsiooni. Majanduslike hiigelprojektide elektrišokkide abil püütakse selle südant poolvägisi löömas ning elumahlasid liikumas hoida. Ka Eestis avaldub vastavate otsuste tegijate hoolimatu arrogants ja toimuva mittemõistmine tuhinas panustada ettevõtmistesse, mis meie kohalikku finantsmajanduslikku, ühiskondlikku ega looduslikku mõõtkavasse kuidagi ära ei mahu ning sedakaudu liialt paljuga riskivad. Mis ei lahenda mitte ühtegi probleemi, aga väga tõenäoliselt tekitavad neid juurde. Mis kriisi leevendamise asemel seda vaid paisutavad. Kuid inimlik saamahimu ja hoolimatus on neisse püüdlustesse panustatud raha ja seal loodetavasti pudeneva hõlptulu suurusest pimestatud ja ei suuda ega taha nende püüdluste halbu tagajärgi ette näha. Siis kui tagajärjed kohale jõuavad, on oodata ilustamata elu/entroopia sissemurdmist. Siis näeme, et asjad tõesti lagunevad, kahjutuled tõesti süttivad, mürgid tõesti lekivad ja meie elukeskkond tõesti kahjustub, aga varuosasid ei ole enam riiulilt võtta. Enam ei käi koristajatädi, ei ilmu platsi PR-inimesed ega jätku kenad muinasjutud pressis. Sellest saab hetk, mil ühiskond langeb šokki, mõistes et „väljaheited ongi juba ventilaatorisse lennanud“. Et meie kollapsiprotsess ongi juba täies hoos, olles püüdlikult eesriiete varjus hoituna juba ammu hoogu kogunud.
Nii nagu psüühilise šokiseisundi, nii võib ka ühiskondliku põimsüsteemi kollapsiprotsessi liigendada viieks eristatavaks etapiks või astmeks. Kõik neile astmeile vastavad muutused on teineteisest tingitud ja moodustavad kulgemise, mis sündmuste käigus saab muidugi kõigile väga silmatorkavaks ning käegakatsutavaks. Selle liigendamine eraldi mõttelisteks verstapostideks võiks abiks olla kollapsivalmiduse poole püüdlejaile oma abinõude kavandamisel. Igal kollapsi astmel kaob mõni seniste põimsüsteemide status quo oluline komponent, aga isegi kui toimuva füüsiline mõju võib massidele viivitusega kohale jõuda, on vastavate psühholoogiliste muutuste mõju ühiskondadele ülimalt kiire. Šokiseisundi läbielamine võtab oma aja, kollapsiprotsessi arenemise kiirus sõltub aga väga paljude detailide koostoimest. Majandusliku üldkriisi raames aastaid või aastakümneid eesriide taga vinduma võimeline protsess võib näiteks sõjaliste konfliktide puhkedes läbida kõik kollapsiastmed vaid loetud päevadega. Kõikide astmete läbimine ei ole siiski kõikjal ning kõigi jaoks 100% vältimatu. Just sellele saavad inimesed rajada oma lootused ja plaanid kollapsi üleelamiseks.
1. aste: finantskollaps. Kuna iga ühiskondlik põimsüsteem on eelkõige energia ümberjaotamise süsteem, ilmneb kollapsiprotsess kõigepealt alati energiavoogudele universaalseks ekvivalendiks olevas rahanduses. Ühiskonnas kaob usk „asjade normaalsesse käiku“ (business as usual). Finants-süsteemis ei püüta enam teha nägu, nagu võiksid tulevased arengud kulgeda sarnaselt siiani harjumuspärastele. Kollapsis teisenevad kiirelt kinnisvarade, tagatiste, riskide ja (sula)raha hindamise hoiakud. Börsikursid kukuvad, investeeringud kaotavad väärtuse, ettevõtlus kidub koos töökohtade arvu ja tarbijate ostujõu langusega, kõik eluasemelaenud lähevad hapuks, säästud hävivad, krediitarveldused asenduvad sularaha- või bartertehingutega, hädaliste rahustamiseks tuleb käivitada rohkelt toetus- ja abiprogramme, annetusskeeme jms. Finantskollapsi käigus muutuvad pangad, fondid jms institutsioonid maksejõuetuiks, kaob inimestele harjumuspäraseks saanud rahaline sõltumatus ja ettevõtluse ligipääs kapitalile.
2. aste: kaubanduskollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll turg reguleerib kõik“ (the market shall provide). Finantsprobleemide tõttu lagunevad kõigi kaupade tootmis-, impordi- ja jaemüügisüsteemid. Kaubanappus kiirendab raha devalveerumist, rahvas üritab paaniliselt esmatarbekaupu varuda, riik läheb normeerimiseks talongimajandusele, tutvused saavad tähtsamaks rahast, kauplemine kandub supermarketeist kirbuturgudele, moetrendikuse asemel tähtsustuvad taaskasutusnipid, teenindusele rajatud majandusharud hävivad esimesena, hoogu kogub endale ise toidu kasvatamine, rikkis seadmete ja tööriistade remont jms. Kaubanduskollapsi käigus muutub kõikvõimaliku toidu- ja tarbekauba, kütuste, ravimite jms rahvale eluliselt hädavajalike kaupade defitsiit või puudumine normiks.
3. aste: poliitiline kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll valitsus meie eest hoolitseb“. Asfaldi asemele ilmuvad kuumaastikud, sildade asemele ümbersõidud, kaob seninegi hoolimine elukeskkonnast, linnaruumis vedelevad kõikjal prügikuhilad jne. Iga asjaajamine vajab pististega „õlitamist“, hääbub usk seaduslikkusesse ja õiglusesse, kõikjal trügib esiplaanile organiseeritud kuritegevus. Sedamööda, kuis järjest kukuvad läbi kõik avalikkusele kajastatud abinõud esmatarbekaupade defitsiidi ohjamiseks, hävib inimeste tahe pidada olemasolevat poliitilist võimu legitiimseks ja ametnikke ameteisse sobivaiks. Rahvarahutuste, etniliste konfliktide, üldise omavolitsemise, omakohtuepisoodide ning vägivaldsuse rohkuses asendab politsei sisulise töö sõjaväepatrullide vormiline kohalolu. Selle etapi lõpuks on katkenud meditsiinisüsteemi, päästeameti, sotsiaalhoolekande, transpordisüsteemi ja kõikvõimalike muude avalike teenuste korrapärane osutamine. Poliitilises kollapsis hääbub juhtstruktuuride võime toimuvat mingiski osas planeeritavalt mõjutada.
4. aste: sotsiaalne kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küllap teised inimesed meid hädas aitavad“. Ka uued figuurid ja tsiviil- või militaarorganisatsioonid, kes täitsid eelnevate rahvarahutuste käigus tekkinud poliitvaakumi, on olukorra normaliseerimise püüdlustes läbi kukkunud ning sisetülides lõhestunud. Hetkest, mil enam ei suudeta üldist sõjaseisukorda ülal hoida, läheb reaalne võim lõplikult üle kohalike gängide ning organiseeritud kuritegevuse kätte, keda püüavad omal käel ohjata anarhiliselt organiseerunud reakodanikud. Selle etapi jooksul lakkavad toimimast elektri-, vee-, kütuste-, side- ja kõik muud taristud. Sotsiaalse kollapsi lõpuks on kadunud tsiviilühiskonna senise organiseerituse viimased riismed.
5. aste: kultuuriline kollaps. Massid hülgavad täielikult usu headusesse ja humanismi. Ressursipuudus röövib indiviididelt võime näidata üles lahkust, hoolivust, kaastunnet, usaldust, kiindumust, haletsust ja teisi üldinimlikke voorusi. Kaob igasugune solidaarsus, halvematel juhtudel isegi pereliikmete ühtekuuluvustunne. Alates hetkest, mil igaüks asub võitlema ainult iseenda elu eest, saab sellel astmel tegutsemise motoks „sure sina täna, et mina võiksin surra alles homme“. Kultuurilise kollapsi käigus hävib indiviidide inimliku käitumise, elamise ja olemise viis. Tegutsemise motiivid taanduvad kõige primitiivsemate vajaduste, reflekside ning tungide tasemele. Sisuliselt võiks seda loomastumiseks nimetada.
Igaüks suudab ette kujutada, kuidas selliste varingute rida ühelt astmelt teisele doominoefektina areneb, kohati mõnede ilmingute kattudes ja üle kandudes. Lähiminevikust on veidi vanematel inimestel kindlasti veel meeles Nõukogude Liidu kollaps, mis jäi pidama juba enne 3. astme põhja jõudmist. Lisaks hüperinflatsioonile ja esmatarbekaupade haihtumisele võis isegi toonases Eestis näha muresid organiseeritud kuritegevusega ja koguni mõnd episoodi sõjapealike tüüpi figuuride esilekerkimisega. Globaalse olemusega kollapsi puhul tekiks aga väga suur tõenäosus sõjaliste konfliktide vallandumiseks, kuna poliitikute jaoks saab sellest ainus võimalus juhtida rahva tähelepanu kõrvale siseprobleemidelt ja ühtlasi saada šanss lisaressursside hankimiseks. See võib kaasa tuua varingu järsu kiirenemise. Sõda, sabotaaž või isegi tavalised tehnoloogilised ja loodusõnnetused võivad rahva 4. astmeni viia vaid loetud päevadega, sest meie tänapäevase ühiskonna ülikõrge põimsustaseme tõttu piisab selleks väga vähesest. Püüdke näiteks ette kujutada, kuidas te Lasna-, Õis- või Mustamäe kortermaja elanikuna peaksite hakkama saama üleriigilise nädalase elektrikatkestusega -25 C° talve tingimustes. Ilma elektrita ei tööta ju ei küte, veevärk, kauplused, apteegid, side, tanklad ega transport – mitte miski eluliselt hädavajalik. Isegi peale elektrivarustuse taastumist jääksid lõhkiste kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorustikega hooned kasutuskõlbmatuiks.
Kohati isegi 4. astmest läbi langenud protsesside näiteks sobib Vene tsaaririigi kollaps ning kodusõda aastail 1917–1923. Lähiajaloos on 5. astme koledusteni jõudnud kollapsid üsna haruldased, needki pigem otse ja kunstlikult esile kutsutud. Nii nagu näiteks Stalini organiseeritud Golodomor aastail 1932–1933, mil Ukrainas hukkus nälja tõttu ca 7 miljonit inimest ning alatoitluse tingimustes levis lisaks tavapärastele nakkusepideemiatele ka kannibalism. Isegi Lääne-Rooma impeeriumi kollapsis jõudis varing väga vähestes piirkondades 5. astmeni välja. Tööstustsivilisatsiooni rüpes elanud inimesed on sellistes kriisioludes kahjuks äärmiselt abitud ning igasuguse ettevalmistuse puudumisel jõuaksid väga kiiresti välja kõige hullema staadiumini. Tegelikult võime üksikuid ühiskonna hoolimatusest 5. astme piirideni kukkunud inimesi näha (ja haista) meie suuremates linnades iga päev. Aga kokkuvõttes – kui ebahumaanselt see ka ei kõlaks – meie kollapsiprotsess ei saa ega tohigi lõppeda enne, kui ükskõik milliste kataklüsmide tulemusena on planeedi rahvaarv taas kooskõlas planeedi kandevõimega: langenud tänaselt ca 7,5 miljardilt vähem kui 2 miljardi inimeseni, kellele planeet suudab ka ilma tänaste tehnoloogiliste põimsüsteemide abita tagada varustatuse toidu ja muude elutähtsate ressurssidega.
Kui katsed peatada kollapsit 1. või 2. astmel jääksid kindlasti vaid jõu ja aja raiskamiseks, siis 3. astmest alates näib vastu punnima asumine igati mõistlik ning püüd vältida 5. astme levimist oleks juba elu ja surma küsimus. Aga mõneski kohas – näiteks väga kõrge asustustihedusega aladel või ohtlike tööstus- ja tuumarajatiste ümbruses – võib isegi 3. aste inimestele eluohtlikuks muutuda. Samas (eriti kuskil kõrvalisemas maapiirkonnas) võib elanikel olla võimalik globaalset 3. või 4. astmeni langemist üsna pikalt ja suuremate probleemideta taluda ning lokaalselt oma normaalsus säilitada. Seega sõltub tegelikult inimestega toimuma hakkav väga oluliselt nende asukohast. Samuti tõsisesse hätta sattunud rahvamasside võimalikest rändamisteedest. Inimmass kellel pole enam midagi kaotada, võib osutuda palju ohtlikumaks kui organiseeritud kuritegevus. Kindlasti oleks võimalik keskenduda ka just nimelt sellele, et 5. astme tingimustes kuskil üksiku hundina ellu jääda. Kuid tavalise psüühikaga inimese jaoks oleks selline igasuguse helgema perspektiivita ettevõtmine liialt demoraliseeriv. Pealekauba saaksid just suure toidu- ja relvatagavaraga üksiklased või eraldi pered kõige ahvatlevamateks gängide rünnakute sihtmärkideks juba kollapsi 3. astmel. Igas mõttes palju mõistlikum, kindlam, praktilisem ja lootusrikkam on valmistuda koos kogukonnaga, võttes omale ühiseks eesmärgiks võimekuse ka ümbritseva kollapsi 4. astmel pikalt vastu pidada. Sõltuvalt ühiskondlike seoste tugevusest ja lokaalse kultuuri iseloomust võib kollapsiprotsess inimeste jaoks osutuda liikumiseks kas maapealse põrgu tekkimise või hoopis maapealse paradiisi loomise poole.
Tervikuna tuleks nii või teisiti jätkusuutmatu tööstustsivilisatsiooni kollapsit vaadata ühe osana loomulikest looduslikest protsessidest – kui paratamatust, mitte kui globaalset õnnetust. Mitmest tänase status quo elemendist olekski õige mõelda, kui millestki lammutamist, kadu ja kollapsi käigus ignoreerimist väärivat. Püüd küünte ja hammastega senise status quo muutumatuna püsimise eest võidelda oleks igal juhul täiesti mõttetu pingutus või pigem asjatu hullus. Finantskollapsi toimumine on täiesti vältimatu. Selle puhul ei seisne ju põhiküsimus pankade likviidsuses, nagu seda välja näidata on püütud, vaid üldises maksevõimetuses tänu tupikule reaalmajanduses ning ostujõus. Ja see on sisuliselt taandatav kasumlike energiasisendite nappusele. Me teame, et seda sisendiprobleemi me täna lahendada ei oska. Keskpangad ei saa finantskollapsit ära hoida pankade halbade laenude ülesostmise ja selleks rahamassi lõputu kasvatamise kaudu. Sest see mõjutab ainult likviidsust, aga mitte energiasisendi ja reaalmajanduse koostoimimisest sõltuvat reaalset maksevõimet või kogu meie põimsüsteemi terviku võimekust energiavoogude ümberjaotamiseks ühiskonnas, mis on tsivilisatsiooni põhiülesanne ja sisuline olemus. Kaubandusliku kollapsi toimumine finantskollapsi järel on vältimatu ja võib varieeruda vaid sukeldumise sügavuse poolest, sest globaliseerumise tulemusena ei suuda enam ükski arenenud riik kõigi esmatarbekaupade vajadust ise katta. Poliitiline kollaps on seejärel vältimatu, sest ükski rahvas ei suuda rahulikult puudust taluda. Pealegi on iga poliitik otseses sõltuvuses võimalustest maksuraha kulutada. Paljud arenenud riikide piirkonnad või linnad on täna poliitkriisis ainuüksi oma maksulaekumiste häirete tõttu. Ka sotsiaalse kollapsi astmele sisenemine on vältimatu kõikjal, kus senine ühiskonnakorraldus on finantsmajanduse, kaubanduse ja poliitilise organiseerituse toimimisest olemuslikult sõltuv. Aga see aste võib lõpuni läbimata jääda ja inimesi vähem mõjutada kohtades, kus sootsium on üles ehitatud nii, et inimesed saavad oma esmaste vajadustega ise hakkama, toimib tugev kogukondlik side, vastastikune tingimusteta abistamine häda korral ning täielik omavalitsemine kõigi kogukonnaliikmete sisulisel osalusel. Lühidalt ja lihtsalt sõnastatuna on vastused kollapsi erinevate astmete poolt esitatavatele väljakutsetele järgmised:
1. astmel - elamine nii, et raha kasutamine ei oleks vältimatu või et kogukond saaks kasutada omaenda raha;
2. astmel - võime enda isevarustamiseks kõige inimeluks hädavajalikuga nii perede kui kogukondade tasemel;
3. astmel - kohalikul tasemel ette valmistatud ning asjakohaselt korraldatud kogukondlik omavalitsemine;
4. astmel - (pärimus)kultuuri austav sidus kogukond, mille siseselt on vastutus ja õigused sobivalt ära jagatud;
5. astmel - kogukonna eelnevatest abinõudest summeeruv võimekus klassikaliste inimlike vooruste säilitamiseks.
Nagu näha, on kõigi vastupanuvõimet moodustavate abinõude puhul põhirolli mängimas kogukond. See on jätkusuutlikkuse kõrval teine termin, mida ametnikud ja poliitikud viimasel ajal rohkelt kasutavad. Seejuures on termini enda sisu üsna ähmastunud. Kuid globaalse kriisi ja edasise kollapsiga adapteerumine saab ilmselgelt toimuda vaid lokaalsete kogukondade tasemel. Ja nende vajadus end ise kõigega varustada eeldab tegutsemist maal.
„Lokaalravitsus“, lk 186-198
GLOBAALSELE ÜLDKRIISILE VASTU MINNES
Kuna me ei suuda tänast tööstustsivilisatsiooni jätkusuutlikumaks muuta, peaksime põgusa progressiepisoodi üleelamiseks leidma mingi muu sotsiaal-ökoloogilise süsteemi, mis üldkriisi ja ka kollapsi tingimustes vastu võiks pidada. Meile vajalik süsteem peaks:
* toetuma inimeste lokaalsetele ühishuvidele riigist palju madalamal põimsuse (ehk süsteemi komplekssuse) tasemel ja toimima lähtudes vastavate inimgruppide ühistest ratsionaalsetest teadmistest (või lausa vastavaist religioosse olemusega veendumustest);
* kasutama ära pärimuskultuurilisi arusaamu inimeste, nende elukoha ja neid ümbritseva looduse seotusest ning sünergilisest koostoimimisest, traditsioonilistest madaltehnoloogilistest töövõtetest jms;
* saama üles ehitatud veel meie senise globaliseerunud põimsüsteemi toimimise tingimustes ja selle ressursside najal;
* olema võimeline oluliselt sisendenergiat (ehk raha) nõudmata püsima ooteseisundis, toimima senise riigisüsteemiga paralleelselt ja konflikti sattumata ning vajadusel seniste süsteemide elutähtsamad funktsioonid lokaaltasemel üle võtma;
* keskenduma lokaalsusele, olles riiklikest ja globaalseist struktuuridest ning varustusliinidest kiiresti täiesti sõltumatuks muudetav, vajaduse korral ka ümbrusest isoleeritav ning kaitstav;
* olema algusest peale piisavalt madala põimsustasemega, et ümbritseva põimsuse varing ei suudaks seda endaga kaasa vedada – seega olema loodud sellise tasemega, millel üldkollaps saaks säilivate energiasisendite poolest juba peatuda, aga millest globaalsed ja riiklikud süsteemid oma kõrgema põimsustaseme ja inertsi tõttu läbi langevad;
* olema võimeline püsima oma põimsustasemel, pidurdades kõigi uute ootamatute probleemide ilmumisel teadlikult oma süsteemi edasist põimsamaks organiseerumist ning vältides sel moel vajadust vastavate lisaressursside järele;
* olema võimeline täiesti eneseküllasena, väljastpoolt ressursse vajamata toimima vähemalt kollapsi kõige raskema ja ohtlikuma kaoseperioodi jooksul (vähemalt kaks aastat (Miller, 2012));
* omama järskude muutuste ja turbulentsidega toimetulekuks piisavalt head paindlikkust, probleemitaluvust ja reageerimisvõimet, teisisõnu elastsust või vastupanuvõimet (resilience) välismõjude suhtes;
* olema alt ülespoole toimivate sotsiaalsete struktuuridega ja kasutama ära ajalooliselt kõige kestvamatena püsinud juhtimisskeeme.
Nõutava vastupidavusega sotsiaal-ökoloogilist süsteemi ei ole meil vaja tegelikult leiutama hakata. Selleks on inimeste lokaalsetes ühishuvides tegutsev, ühisest identiteedist lähtuv kogukond, mille sihiks on oma liikmete baasvajaduste iseseisev rahuldamine. Selliselt organiseerunud inimgrupid on minevikus demonstreerinud oma vastupidavust, olles domineerivaks sootsiumivormiks vähemalt 97% kogu ajast, mille jooksul inimliik üldse eksisteerinud on. Et see ei tähenda automaatselt loosungi „tagasi puu otsa“ püstitamist, seda tõendab nt muistse Mesopotaamia viibimine lokaalse kogukondliku tsiviliseerituse tasemel mitmete aastatuhandete kestel. Meile lähimaks üldtuntud näiteks võiks olla Ruhnu isoleeritud kogukonna aastasadade pikkune autonoomne toimimine. Just lokaalsete kogukondade tasemel on reaalselt mõeldav asuda saabuva kollapsiga juba ette kohanduma, alustades nõnda eluslooduses seniolematut, ratsionaalselt läbi mõeldud nišiloome-projekti. Selle sisuks oleks hakkamasaamine senisest oluliselt madalama energiasisendiga. Selle vormiks võiks ideaalvariandis olla kogukondade vabatahtlik, sündmusi ennetav taandumine kollapsi käigus tekkivasse seisundisse (mida saaksid endile täna kõige lihtsamalt lubada näiteks ökokogukonnad). Aga tõenäoliselt saab tüüpiliste kogukondade puhul selle tegelikuks vormiks vaikne valmistumine oma igapäevaelu kõrvalt, et vajaduse tekkimisel oleks kogukonnal võimalik kiiresti vastavasse seisundisse taanduda.
Mida varem tänane stagnatsioon kollapsiks üle kasvab, seda väiksemad on kokku kuhjunud pinged ja seda suurem osa seniste allsüsteemide riismeist saaks kollapsi käigus säilida. Kõdumine algab alati just kõige põimsamaist/kallimaist allsüsteemidest ning oleks väga suur vahe, kas üldine kukkumine saaks peatuda näiteks tööstusrevolutsiooni-aegse või varakeskaegse ühiskondliku struktureerituse tasemel (oletades, et säiliv energiasisend suudaks tegelikult toetada ka esimese toimimist). Või kukutakse täieliku kaoseni. Niikuinii on raske kujutleda elu ilma globaalseostest sõltuva panganduse, side, energiavarustuse, transpordi, kaubanduse jms toimimiseta, rääkimata riigistruktuuride toimimisest sõltuvast politseist, päästeametist jms. Kõikide nende puudumist ei suudetaks kuskil kompenseerida. Toidu ja kütustega varustatuse kadu viiks täiesti ettevalmistamata rahvamassi väga kiiresti rahutusteni ja edasi üldise seadusetuseni, põhjustades kokkuvõttes järsu inimarvukuse languse ka meil Eestis. Kunagise Lääne-Rooma elanikud teadsid, kuidas kaubanduskettideta ja kõrgtehnoloogilistele karkudele toetumata end ise ära toita, peavarju ja kehakatetega varustada, ravimtaimi leida, enesekaitsega hakkama saada jne. Meil on keeruline kujutleda oma elu inimväärsena isegi WC-paberi puudumisel. Kui paljud meist oskaksid kaugetest tehastest saabunud abivahenditeta kasvõi lihtsalt lõket süüdata? Lisaks oli III–V sajandil tohutult väiksem asustustihedusest ja inimarvukusest tingitud konkurents veel säilinud ressurssidele. Seega olid roomlastel lisaks väga suurtele eelistele oma ellujäämisoskustes isegi statistiliselt palju paremad šansid kui meil. Seda põhjalikum peaks aga olema meie ettevalmistumine. Valmistudes ainult üksikisikute või üksikute perede kaupa, jääb vajalik vastupanuvõime saavutamatuks. Otsustavaks saab teabe omamine, tahe (taas)koonduda kogukondadeks ning oskus muuta need võimalikult vähem haavatavaiks kollapsi käigus ilmuvate, meile põhimõtteliselt juba ette teada olevate destruktiivsete protsesside poolt.
Inimestele on omane kindel emotsionaalse reageerimise muster neid tõsiselt häirivatele sündmustele. Meid ei saa rahustada seletused, et süsteemidünaamika mõttes on tsivilisatsiooni kollaps igati adekvaatne adaptiivne reageering tekkinud olukorrale. Traagiliste ja šokeerivate üleelamiste korral läbivad inimesed reeglina viis psüühilist seisundit või astet: alguseks on eitus – võimetus ja soovimatus toimuvat uskuda; teiseks tuleb viha – protest toimuva vastu või raev kogu maailma vastu ning süüdlaste otsimine (mistõttu on olnud isegi aegu, kus on peetud arusaadavaks mõne eriti halva uudise tooja surmamist); kolmandaks kauplemine – ehk on siiski tegemist mingi eksitusega või ehk saavad halvad asjad lõpuks ikkagi kuidagi teistsuguse lahenduse; neljandaks depressioon – jõuetu masendus, kogu maailmale käegalöömine ja kõige mõttetuks pidamine; viiendaks olukorraga leppimine. Alles viiendas faasis jõuab toimunu tegelikult pärale. Alles siis suudab inimene lõpuks hakata mõtlema, mida tal uues olukorras oleks tegelikult vaja ära teha. Sama psüühikamudel peegeldab üsna täpselt neid protsesse, mida elab analoogiliste sündmuste korral läbi sootsium tervikuna (või vähemalt selle informeeritum ja mõtlevam osa). Kriitilises ja võimalikult kiiret reageerimist vajavas olukorras kuluks sellele kõigele ohtlikult palju üliväärtuslikku aega. Aga kui inimesed on toimuvaks juba varem ette valmistatud, kui neil on olnud aega võimalikud stsenaariumid juba ette läbi mõelda, siis võib ka tegutsemist halvav šokiseisund lühidaks või hoopis olemata jääda. Seetõttu oleks mõttetu ja võib-olla isegi ohtlik kirjeldada inimestele meid ees ootavaid protsesse n-ö poliitkorrektseks ilustatuna või lihtsalt ülipehmetes toonides. Valmistumise huvides peaks protsesside põhimõtteline kulg olema inimestele juba ette teada ja võimalikult selgelt arusaadav.
Ka meie tänases maailmas läheb tegelikult iga päev ja iga tund kuskil midagi valesti. Asju läheb rikki või katki, tekib kahjutulesid, mürkgaaside, kemikaalide või radiatsioonilekkeid, meie elukeskkond saab kahjustatud jms. Kõikvõimalikke majanduslikke, poliitilisi ja tehnilisi äpardusi juhtub kogu aeg ja alati. Aga me ei kuule ega peagi kuulma neist kõigist, kuna vastavad hooldusteenistused kannavad asjade eest hoolt. Võtavad vastava tagavaraosa kuskilt riiulilt ning vahetavad nässus osa välja. Ja mõne päeva pärast toimetab „õige kaup õigeks ajaks õigesse kohta“ deviisi all tegutsev globaalmajandus või mõne poliitilise tagatoa niiditõmbaja sellele riiulile uue tagavaraosa. Meie põimsüsteem on kujunenud nii, et igast selles esinevast riskist, nõrkusest, probleemist, läbikukkumisest või õnnetusest ei peagi igal inimesel aimu olema. Asjade eest kantakse hoolt märkamatult, samal moel nagu iga hotellikülastaja ruumide eest kannab hoolt koristajatädi, kellega külastaja reeglina ei kohtu. Vajadusel palgatakse PR-inimesed seletama asju viisil, mis avalikkust rahustab ning ettevõtte au ja aktsiate kursi või poliitiku ja riigi maine parimas võimalikus korras hoiab. Laiem avalikkus ei näegi toimunust muud kui tosinaid või sadu PR-lugusid meedias, sisuliselt kenasid rahustavaid muinasjutte ilmas toimuva kohta iga päev, aastast aastasse. Poliitikud, kommentaatorid ja eksperdid on varmad rääkima meile seda, mida me nende arust kuulma peaksime või kuulda tahaksime. Me kõik oleme ära harjutatud sellega, et just need PR-lood ongi meie tegelikkus, isegi kui me omal käel midagi hoopis muud näha, katsuda ja järeldada võiksime. Suuremas osas laseme me sellistel silmamoondustel rahulikult sündida seepärast, et ümberringi näivad ka kõik teised samu PR-lugusid reaalse tegelikkusena võtvat. Ja me kasutame ka ise mitmeid võtteid, et veenda end, nagu näeks meie tulevik välja sama või peremgi kui minevik ja nagu poleks silmapiiril ühtegi liiga hullu elulist probleemi. Tarbimiskultus aitab inimestel üsna mõnusalt tuimastada ängistust elust, millest seesama tarbimiskultus on aidanud sisukuse ja mõtteerksuse välja lasta.
Lõpuks me ju ei suudakski tähele panna oma ülipõimsa maailma igat detaili. Siiski on nüüd hakanud meieni välja murdma ebatavalised teated enneolematust volatiilsusest toorme- ja aktsiaturgudel, null- ja miinusintressidest, hiiglaslikest naftaleketest või nt jamadest Jaapani tuumajaamadega, Kreeka ja mitme teise riigi võlaprobleemidest, mingitest muredest Deutsche Banki tegevuses, päris arusaamatust segadustest pagulaste voolamisega Euroopasse, imelikult madalatest naftahindadest, EL-i lagunemisest jne. Või meil Eestis enneolematult aktiivsest metsade raiumisest, paljude kummaliste hiigelprojektide läbisurumisest puidu- ja põlevkivitööstuse, laevanduse, lennunduse ja raudteede vallas, kõikjal ühtäkki vohama löönud korruptsioonist jne. Üllataval kombel kuuldub viimasel ajal taoliseid rohkem või vähem häirivaid lugusid üha sagedamini, ehkki meie süsteem on kujundatud selliselt, et ei peaks avalikkusele välja näitama, kui toimumas on midagi ebatavalist või häirivat. Või et midagi üleüldse valesti võiks olla. Erinevatesse PR-muinasjuttudesse on ilmunud nii karjuvad vastuolud, et segadust tuleb hakata selgitama lausa „tõejärgse ajastu“ saabumisega. Tavapärane asjade kulg on häiritud juba sellistes mastaapides, et peavoolumeedia PR-lood ei suuda meile enam kõike tavapäraselt rahustavaks siluda. Toimuv annab märku, et meie põimsüsteem on nüüd seisundis, kus see vajab pidevat reanimatsiooni. Majanduslike hiigelprojektide elektrišokkide abil püütakse selle südant poolvägisi löömas ning elumahlasid liikumas hoida. Ka Eestis avaldub vastavate otsuste tegijate hoolimatu arrogants ja toimuva mittemõistmine tuhinas panustada ettevõtmistesse, mis meie kohalikku finantsmajanduslikku, ühiskondlikku ega looduslikku mõõtkavasse kuidagi ära ei mahu ning sedakaudu liialt paljuga riskivad. Mis ei lahenda mitte ühtegi probleemi, aga väga tõenäoliselt tekitavad neid juurde. Mis kriisi leevendamise asemel seda vaid paisutavad. Kuid inimlik saamahimu ja hoolimatus on neisse püüdlustesse panustatud raha ja seal loodetavasti pudeneva hõlptulu suurusest pimestatud ja ei suuda ega taha nende püüdluste halbu tagajärgi ette näha. Siis kui tagajärjed kohale jõuavad, on oodata ilustamata elu/entroopia sissemurdmist. Siis näeme, et asjad tõesti lagunevad, kahjutuled tõesti süttivad, mürgid tõesti lekivad ja meie elukeskkond tõesti kahjustub, aga varuosasid ei ole enam riiulilt võtta. Enam ei käi koristajatädi, ei ilmu platsi PR-inimesed ega jätku kenad muinasjutud pressis. Sellest saab hetk, mil ühiskond langeb šokki, mõistes et „väljaheited ongi juba ventilaatorisse lennanud“. Et meie kollapsiprotsess ongi juba täies hoos, olles püüdlikult eesriiete varjus hoituna juba ammu hoogu kogunud.
Nii nagu psüühilise šokiseisundi, nii võib ka ühiskondliku põimsüsteemi kollapsiprotsessi liigendada viieks eristatavaks etapiks või astmeks. Kõik neile astmeile vastavad muutused on teineteisest tingitud ja moodustavad kulgemise, mis sündmuste käigus saab muidugi kõigile väga silmatorkavaks ning käegakatsutavaks. Selle liigendamine eraldi mõttelisteks verstapostideks võiks abiks olla kollapsivalmiduse poole püüdlejaile oma abinõude kavandamisel. Igal kollapsi astmel kaob mõni seniste põimsüsteemide status quo oluline komponent, aga isegi kui toimuva füüsiline mõju võib massidele viivitusega kohale jõuda, on vastavate psühholoogiliste muutuste mõju ühiskondadele ülimalt kiire. Šokiseisundi läbielamine võtab oma aja, kollapsiprotsessi arenemise kiirus sõltub aga väga paljude detailide koostoimest. Majandusliku üldkriisi raames aastaid või aastakümneid eesriide taga vinduma võimeline protsess võib näiteks sõjaliste konfliktide puhkedes läbida kõik kollapsiastmed vaid loetud päevadega. Kõikide astmete läbimine ei ole siiski kõikjal ning kõigi jaoks 100% vältimatu. Just sellele saavad inimesed rajada oma lootused ja plaanid kollapsi üleelamiseks.
1. aste: finantskollaps. Kuna iga ühiskondlik põimsüsteem on eelkõige energia ümberjaotamise süsteem, ilmneb kollapsiprotsess kõigepealt alati energiavoogudele universaalseks ekvivalendiks olevas rahanduses. Ühiskonnas kaob usk „asjade normaalsesse käiku“ (business as usual). Finants-süsteemis ei püüta enam teha nägu, nagu võiksid tulevased arengud kulgeda sarnaselt siiani harjumuspärastele. Kollapsis teisenevad kiirelt kinnisvarade, tagatiste, riskide ja (sula)raha hindamise hoiakud. Börsikursid kukuvad, investeeringud kaotavad väärtuse, ettevõtlus kidub koos töökohtade arvu ja tarbijate ostujõu langusega, kõik eluasemelaenud lähevad hapuks, säästud hävivad, krediitarveldused asenduvad sularaha- või bartertehingutega, hädaliste rahustamiseks tuleb käivitada rohkelt toetus- ja abiprogramme, annetusskeeme jms. Finantskollapsi käigus muutuvad pangad, fondid jms institutsioonid maksejõuetuiks, kaob inimestele harjumuspäraseks saanud rahaline sõltumatus ja ettevõtluse ligipääs kapitalile.
2. aste: kaubanduskollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll turg reguleerib kõik“ (the market shall provide). Finantsprobleemide tõttu lagunevad kõigi kaupade tootmis-, impordi- ja jaemüügisüsteemid. Kaubanappus kiirendab raha devalveerumist, rahvas üritab paaniliselt esmatarbekaupu varuda, riik läheb normeerimiseks talongimajandusele, tutvused saavad tähtsamaks rahast, kauplemine kandub supermarketeist kirbuturgudele, moetrendikuse asemel tähtsustuvad taaskasutusnipid, teenindusele rajatud majandusharud hävivad esimesena, hoogu kogub endale ise toidu kasvatamine, rikkis seadmete ja tööriistade remont jms. Kaubanduskollapsi käigus muutub kõikvõimaliku toidu- ja tarbekauba, kütuste, ravimite jms rahvale eluliselt hädavajalike kaupade defitsiit või puudumine normiks.
3. aste: poliitiline kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll valitsus meie eest hoolitseb“. Asfaldi asemele ilmuvad kuumaastikud, sildade asemele ümbersõidud, kaob seninegi hoolimine elukeskkonnast, linnaruumis vedelevad kõikjal prügikuhilad jne. Iga asjaajamine vajab pististega „õlitamist“, hääbub usk seaduslikkusesse ja õiglusesse, kõikjal trügib esiplaanile organiseeritud kuritegevus. Sedamööda, kuis järjest kukuvad läbi kõik avalikkusele kajastatud abinõud esmatarbekaupade defitsiidi ohjamiseks, hävib inimeste tahe pidada olemasolevat poliitilist võimu legitiimseks ja ametnikke ameteisse sobivaiks. Rahvarahutuste, etniliste konfliktide, üldise omavolitsemise, omakohtuepisoodide ning vägivaldsuse rohkuses asendab politsei sisulise töö sõjaväepatrullide vormiline kohalolu. Selle etapi lõpuks on katkenud meditsiinisüsteemi, päästeameti, sotsiaalhoolekande, transpordisüsteemi ja kõikvõimalike muude avalike teenuste korrapärane osutamine. Poliitilises kollapsis hääbub juhtstruktuuride võime toimuvat mingiski osas planeeritavalt mõjutada.
4. aste: sotsiaalne kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küllap teised inimesed meid hädas aitavad“. Ka uued figuurid ja tsiviil- või militaarorganisatsioonid, kes täitsid eelnevate rahvarahutuste käigus tekkinud poliitvaakumi, on olukorra normaliseerimise püüdlustes läbi kukkunud ning sisetülides lõhestunud. Hetkest, mil enam ei suudeta üldist sõjaseisukorda ülal hoida, läheb reaalne võim lõplikult üle kohalike gängide ning organiseeritud kuritegevuse kätte, keda püüavad omal käel ohjata anarhiliselt organiseerunud reakodanikud. Selle etapi jooksul lakkavad toimimast elektri-, vee-, kütuste-, side- ja kõik muud taristud. Sotsiaalse kollapsi lõpuks on kadunud tsiviilühiskonna senise organiseerituse viimased riismed.
5. aste: kultuuriline kollaps. Massid hülgavad täielikult usu headusesse ja humanismi. Ressursipuudus röövib indiviididelt võime näidata üles lahkust, hoolivust, kaastunnet, usaldust, kiindumust, haletsust ja teisi üldinimlikke voorusi. Kaob igasugune solidaarsus, halvematel juhtudel isegi pereliikmete ühtekuuluvustunne. Alates hetkest, mil igaüks asub võitlema ainult iseenda elu eest, saab sellel astmel tegutsemise motoks „sure sina täna, et mina võiksin surra alles homme“. Kultuurilise kollapsi käigus hävib indiviidide inimliku käitumise, elamise ja olemise viis. Tegutsemise motiivid taanduvad kõige primitiivsemate vajaduste, reflekside ning tungide tasemele. Sisuliselt võiks seda loomastumiseks nimetada.
Igaüks suudab ette kujutada, kuidas selliste varingute rida ühelt astmelt teisele doominoefektina areneb, kohati mõnede ilmingute kattudes ja üle kandudes. Lähiminevikust on veidi vanematel inimestel kindlasti veel meeles Nõukogude Liidu kollaps, mis jäi pidama juba enne 3. astme põhja jõudmist. Lisaks hüperinflatsioonile ja esmatarbekaupade haihtumisele võis isegi toonases Eestis näha muresid organiseeritud kuritegevusega ja koguni mõnd episoodi sõjapealike tüüpi figuuride esilekerkimisega. Globaalse olemusega kollapsi puhul tekiks aga väga suur tõenäosus sõjaliste konfliktide vallandumiseks, kuna poliitikute jaoks saab sellest ainus võimalus juhtida rahva tähelepanu kõrvale siseprobleemidelt ja ühtlasi saada šanss lisaressursside hankimiseks. See võib kaasa tuua varingu järsu kiirenemise. Sõda, sabotaaž või isegi tavalised tehnoloogilised ja loodusõnnetused võivad rahva 4. astmeni viia vaid loetud päevadega, sest meie tänapäevase ühiskonna ülikõrge põimsustaseme tõttu piisab selleks väga vähesest. Püüdke näiteks ette kujutada, kuidas te Lasna-, Õis- või Mustamäe kortermaja elanikuna peaksite hakkama saama üleriigilise nädalase elektrikatkestusega -25 C° talve tingimustes. Ilma elektrita ei tööta ju ei küte, veevärk, kauplused, apteegid, side, tanklad ega transport – mitte miski eluliselt hädavajalik. Isegi peale elektrivarustuse taastumist jääksid lõhkiste kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorustikega hooned kasutuskõlbmatuiks.
Kohati isegi 4. astmest läbi langenud protsesside näiteks sobib Vene tsaaririigi kollaps ning kodusõda aastail 1917–1923. Lähiajaloos on 5. astme koledusteni jõudnud kollapsid üsna haruldased, needki pigem otse ja kunstlikult esile kutsutud. Nii nagu näiteks Stalini organiseeritud Golodomor aastail 1932–1933, mil Ukrainas hukkus nälja tõttu ca 7 miljonit inimest ning alatoitluse tingimustes levis lisaks tavapärastele nakkusepideemiatele ka kannibalism. Isegi Lääne-Rooma impeeriumi kollapsis jõudis varing väga vähestes piirkondades 5. astmeni välja. Tööstustsivilisatsiooni rüpes elanud inimesed on sellistes kriisioludes kahjuks äärmiselt abitud ning igasuguse ettevalmistuse puudumisel jõuaksid väga kiiresti välja kõige hullema staadiumini. Tegelikult võime üksikuid ühiskonna hoolimatusest 5. astme piirideni kukkunud inimesi näha (ja haista) meie suuremates linnades iga päev. Aga kokkuvõttes – kui ebahumaanselt see ka ei kõlaks – meie kollapsiprotsess ei saa ega tohigi lõppeda enne, kui ükskõik milliste kataklüsmide tulemusena on planeedi rahvaarv taas kooskõlas planeedi kandevõimega: langenud tänaselt ca 7,5 miljardilt vähem kui 2 miljardi inimeseni, kellele planeet suudab ka ilma tänaste tehnoloogiliste põimsüsteemide abita tagada varustatuse toidu ja muude elutähtsate ressurssidega.
Kui katsed peatada kollapsit 1. või 2. astmel jääksid kindlasti vaid jõu ja aja raiskamiseks, siis 3. astmest alates näib vastu punnima asumine igati mõistlik ning püüd vältida 5. astme levimist oleks juba elu ja surma küsimus. Aga mõneski kohas – näiteks väga kõrge asustustihedusega aladel või ohtlike tööstus- ja tuumarajatiste ümbruses – võib isegi 3. aste inimestele eluohtlikuks muutuda. Samas (eriti kuskil kõrvalisemas maapiirkonnas) võib elanikel olla võimalik globaalset 3. või 4. astmeni langemist üsna pikalt ja suuremate probleemideta taluda ning lokaalselt oma normaalsus säilitada. Seega sõltub tegelikult inimestega toimuma hakkav väga oluliselt nende asukohast. Samuti tõsisesse hätta sattunud rahvamasside võimalikest rändamisteedest. Inimmass kellel pole enam midagi kaotada, võib osutuda palju ohtlikumaks kui organiseeritud kuritegevus. Kindlasti oleks võimalik keskenduda ka just nimelt sellele, et 5. astme tingimustes kuskil üksiku hundina ellu jääda. Kuid tavalise psüühikaga inimese jaoks oleks selline igasuguse helgema perspektiivita ettevõtmine liialt demoraliseeriv. Pealekauba saaksid just suure toidu- ja relvatagavaraga üksiklased või eraldi pered kõige ahvatlevamateks gängide rünnakute sihtmärkideks juba kollapsi 3. astmel. Igas mõttes palju mõistlikum, kindlam, praktilisem ja lootusrikkam on valmistuda koos kogukonnaga, võttes omale ühiseks eesmärgiks võimekuse ka ümbritseva kollapsi 4. astmel pikalt vastu pidada. Sõltuvalt ühiskondlike seoste tugevusest ja lokaalse kultuuri iseloomust võib kollapsiprotsess inimeste jaoks osutuda liikumiseks kas maapealse põrgu tekkimise või hoopis maapealse paradiisi loomise poole.
Tervikuna tuleks nii või teisiti jätkusuutmatu tööstustsivilisatsiooni kollapsit vaadata ühe osana loomulikest looduslikest protsessidest – kui paratamatust, mitte kui globaalset õnnetust. Mitmest tänase status quo elemendist olekski õige mõelda, kui millestki lammutamist, kadu ja kollapsi käigus ignoreerimist väärivat. Püüd küünte ja hammastega senise status quo muutumatuna püsimise eest võidelda oleks igal juhul täiesti mõttetu pingutus või pigem asjatu hullus. Finantskollapsi toimumine on täiesti vältimatu. Selle puhul ei seisne ju põhiküsimus pankade likviidsuses, nagu seda välja näidata on püütud, vaid üldises maksevõimetuses tänu tupikule reaalmajanduses ning ostujõus. Ja see on sisuliselt taandatav kasumlike energiasisendite nappusele. Me teame, et seda sisendiprobleemi me täna lahendada ei oska. Keskpangad ei saa finantskollapsit ära hoida pankade halbade laenude ülesostmise ja selleks rahamassi lõputu kasvatamise kaudu. Sest see mõjutab ainult likviidsust, aga mitte energiasisendi ja reaalmajanduse koostoimimisest sõltuvat reaalset maksevõimet või kogu meie põimsüsteemi terviku võimekust energiavoogude ümberjaotamiseks ühiskonnas, mis on tsivilisatsiooni põhiülesanne ja sisuline olemus. Kaubandusliku kollapsi toimumine finantskollapsi järel on vältimatu ja võib varieeruda vaid sukeldumise sügavuse poolest, sest globaliseerumise tulemusena ei suuda enam ükski arenenud riik kõigi esmatarbekaupade vajadust ise katta. Poliitiline kollaps on seejärel vältimatu, sest ükski rahvas ei suuda rahulikult puudust taluda. Pealegi on iga poliitik otseses sõltuvuses võimalustest maksuraha kulutada. Paljud arenenud riikide piirkonnad või linnad on täna poliitkriisis ainuüksi oma maksulaekumiste häirete tõttu. Ka sotsiaalse kollapsi astmele sisenemine on vältimatu kõikjal, kus senine ühiskonnakorraldus on finantsmajanduse, kaubanduse ja poliitilise organiseerituse toimimisest olemuslikult sõltuv. Aga see aste võib lõpuni läbimata jääda ja inimesi vähem mõjutada kohtades, kus sootsium on üles ehitatud nii, et inimesed saavad oma esmaste vajadustega ise hakkama, toimib tugev kogukondlik side, vastastikune tingimusteta abistamine häda korral ning täielik omavalitsemine kõigi kogukonnaliikmete sisulisel osalusel. Lühidalt ja lihtsalt sõnastatuna on vastused kollapsi erinevate astmete poolt esitatavatele väljakutsetele järgmised:
1. astmel - elamine nii, et raha kasutamine ei oleks vältimatu või et kogukond saaks kasutada omaenda raha;
2. astmel - võime enda isevarustamiseks kõige inimeluks hädavajalikuga nii perede kui kogukondade tasemel;
3. astmel - kohalikul tasemel ette valmistatud ning asjakohaselt korraldatud kogukondlik omavalitsemine;
4. astmel - (pärimus)kultuuri austav sidus kogukond, mille siseselt on vastutus ja õigused sobivalt ära jagatud;
5. astmel - kogukonna eelnevatest abinõudest summeeruv võimekus klassikaliste inimlike vooruste säilitamiseks.
Nagu näha, on kõigi vastupanuvõimet moodustavate abinõude puhul põhirolli mängimas kogukond. See on jätkusuutlikkuse kõrval teine termin, mida ametnikud ja poliitikud viimasel ajal rohkelt kasutavad. Seejuures on termini enda sisu üsna ähmastunud. Kuid globaalse kriisi ja edasise kollapsiga adapteerumine saab ilmselgelt toimuda vaid lokaalsete kogukondade tasemel. Ja nende vajadus end ise kõigega varustada eeldab tegutsemist maal.
„Lokaalravitsus“, lk 186-198
Kuna me ei suuda tänast tööstustsivilisatsiooni jätkusuutlikumaks muuta, peaksime põgusa progressiepisoodi üleelamiseks leidma mingi muu sotsiaal-ökoloogilise süsteemi, mis üldkriisi ja ka kollapsi tingimustes vastu võiks pidada. Meile vajalik süsteem peaks:
* toetuma inimeste lokaalsetele ühishuvidele riigist palju madalamal põimsuse (ehk süsteemi komplekssuse) tasemel ja toimima lähtudes vastavate inimgruppide ühistest ratsionaalsetest teadmistest (või lausa vastavaist religioosse olemusega veendumustest);
* kasutama ära pärimuskultuurilisi arusaamu inimeste, nende elukoha ja neid ümbritseva looduse seotusest ning sünergilisest koostoimimisest, traditsioonilistest madaltehnoloogilistest töövõtetest jms;
* saama üles ehitatud veel meie senise globaliseerunud põimsüsteemi toimimise tingimustes ja selle ressursside najal;
* olema võimeline oluliselt sisendenergiat (ehk raha) nõudmata püsima ooteseisundis, toimima senise riigisüsteemiga paralleelselt ja konflikti sattumata ning vajadusel seniste süsteemide elutähtsamad funktsioonid lokaaltasemel üle võtma;
* keskenduma lokaalsusele, olles riiklikest ja globaalseist struktuuridest ning varustusliinidest kiiresti täiesti sõltumatuks muudetav, vajaduse korral ka ümbrusest isoleeritav ning kaitstav;
* olema algusest peale piisavalt madala põimsustasemega, et ümbritseva põimsuse varing ei suudaks seda endaga kaasa vedada – seega olema loodud sellise tasemega, millel üldkollaps saaks säilivate energiasisendite poolest juba peatuda, aga millest globaalsed ja riiklikud süsteemid oma kõrgema põimsustaseme ja inertsi tõttu läbi langevad;
* olema võimeline püsima oma põimsustasemel, pidurdades kõigi uute ootamatute probleemide ilmumisel teadlikult oma süsteemi edasist põimsamaks organiseerumist ning vältides sel moel vajadust vastavate lisaressursside järele;
* olema võimeline täiesti eneseküllasena, väljastpoolt ressursse vajamata toimima vähemalt kollapsi kõige raskema ja ohtlikuma kaoseperioodi jooksul (vähemalt kaks aastat (Miller, 2012));
* omama järskude muutuste ja turbulentsidega toimetulekuks piisavalt head paindlikkust, probleemitaluvust ja reageerimisvõimet, teisisõnu elastsust või vastupanuvõimet (resilience) välismõjude suhtes;
* olema alt ülespoole toimivate sotsiaalsete struktuuridega ja kasutama ära ajalooliselt kõige kestvamatena püsinud juhtimisskeeme.
Nõutava vastupidavusega sotsiaal-ökoloogilist süsteemi ei ole meil vaja tegelikult leiutama hakata. Selleks on inimeste lokaalsetes ühishuvides tegutsev, ühisest identiteedist lähtuv kogukond, mille sihiks on oma liikmete baasvajaduste iseseisev rahuldamine. Selliselt organiseerunud inimgrupid on minevikus demonstreerinud oma vastupidavust, olles domineerivaks sootsiumivormiks vähemalt 97% kogu ajast, mille jooksul inimliik üldse eksisteerinud on. Et see ei tähenda automaatselt loosungi „tagasi puu otsa“ püstitamist, seda tõendab nt muistse Mesopotaamia viibimine lokaalse kogukondliku tsiviliseerituse tasemel mitmete aastatuhandete kestel. Meile lähimaks üldtuntud näiteks võiks olla Ruhnu isoleeritud kogukonna aastasadade pikkune autonoomne toimimine. Just lokaalsete kogukondade tasemel on reaalselt mõeldav asuda saabuva kollapsiga juba ette kohanduma, alustades nõnda eluslooduses seniolematut, ratsionaalselt läbi mõeldud nišiloome-projekti. Selle sisuks oleks hakkamasaamine senisest oluliselt madalama energiasisendiga. Selle vormiks võiks ideaalvariandis olla kogukondade vabatahtlik, sündmusi ennetav taandumine kollapsi käigus tekkivasse seisundisse (mida saaksid endile täna kõige lihtsamalt lubada näiteks ökokogukonnad). Aga tõenäoliselt saab tüüpiliste kogukondade puhul selle tegelikuks vormiks vaikne valmistumine oma igapäevaelu kõrvalt, et vajaduse tekkimisel oleks kogukonnal võimalik kiiresti vastavasse seisundisse taanduda.
Mida varem tänane stagnatsioon kollapsiks üle kasvab, seda väiksemad on kokku kuhjunud pinged ja seda suurem osa seniste allsüsteemide riismeist saaks kollapsi käigus säilida. Kõdumine algab alati just kõige põimsamaist/kallimaist allsüsteemidest ning oleks väga suur vahe, kas üldine kukkumine saaks peatuda näiteks tööstusrevolutsiooni-aegse või varakeskaegse ühiskondliku struktureerituse tasemel (oletades, et säiliv energiasisend suudaks tegelikult toetada ka esimese toimimist). Või kukutakse täieliku kaoseni. Niikuinii on raske kujutleda elu ilma globaalseostest sõltuva panganduse, side, energiavarustuse, transpordi, kaubanduse jms toimimiseta, rääkimata riigistruktuuride toimimisest sõltuvast politseist, päästeametist jms. Kõikide nende puudumist ei suudetaks kuskil kompenseerida. Toidu ja kütustega varustatuse kadu viiks täiesti ettevalmistamata rahvamassi väga kiiresti rahutusteni ja edasi üldise seadusetuseni, põhjustades kokkuvõttes järsu inimarvukuse languse ka meil Eestis. Kunagise Lääne-Rooma elanikud teadsid, kuidas kaubanduskettideta ja kõrgtehnoloogilistele karkudele toetumata end ise ära toita, peavarju ja kehakatetega varustada, ravimtaimi leida, enesekaitsega hakkama saada jne. Meil on keeruline kujutleda oma elu inimväärsena isegi WC-paberi puudumisel. Kui paljud meist oskaksid kaugetest tehastest saabunud abivahenditeta kasvõi lihtsalt lõket süüdata? Lisaks oli III–V sajandil tohutult väiksem asustustihedusest ja inimarvukusest tingitud konkurents veel säilinud ressurssidele. Seega olid roomlastel lisaks väga suurtele eelistele oma ellujäämisoskustes isegi statistiliselt palju paremad šansid kui meil. Seda põhjalikum peaks aga olema meie ettevalmistumine. Valmistudes ainult üksikisikute või üksikute perede kaupa, jääb vajalik vastupanuvõime saavutamatuks. Otsustavaks saab teabe omamine, tahe (taas)koonduda kogukondadeks ning oskus muuta need võimalikult vähem haavatavaiks kollapsi käigus ilmuvate, meile põhimõtteliselt juba ette teada olevate destruktiivsete protsesside poolt.
Inimestele on omane kindel emotsionaalse reageerimise muster neid tõsiselt häirivatele sündmustele. Meid ei saa rahustada seletused, et süsteemidünaamika mõttes on tsivilisatsiooni kollaps igati adekvaatne adaptiivne reageering tekkinud olukorrale. Traagiliste ja šokeerivate üleelamiste korral läbivad inimesed reeglina viis psüühilist seisundit või astet: alguseks on eitus – võimetus ja soovimatus toimuvat uskuda; teiseks tuleb viha – protest toimuva vastu või raev kogu maailma vastu ning süüdlaste otsimine (mistõttu on olnud isegi aegu, kus on peetud arusaadavaks mõne eriti halva uudise tooja surmamist); kolmandaks kauplemine – ehk on siiski tegemist mingi eksitusega või ehk saavad halvad asjad lõpuks ikkagi kuidagi teistsuguse lahenduse; neljandaks depressioon – jõuetu masendus, kogu maailmale käegalöömine ja kõige mõttetuks pidamine; viiendaks olukorraga leppimine. Alles viiendas faasis jõuab toimunu tegelikult pärale. Alles siis suudab inimene lõpuks hakata mõtlema, mida tal uues olukorras oleks tegelikult vaja ära teha. Sama psüühikamudel peegeldab üsna täpselt neid protsesse, mida elab analoogiliste sündmuste korral läbi sootsium tervikuna (või vähemalt selle informeeritum ja mõtlevam osa). Kriitilises ja võimalikult kiiret reageerimist vajavas olukorras kuluks sellele kõigele ohtlikult palju üliväärtuslikku aega. Aga kui inimesed on toimuvaks juba varem ette valmistatud, kui neil on olnud aega võimalikud stsenaariumid juba ette läbi mõelda, siis võib ka tegutsemist halvav šokiseisund lühidaks või hoopis olemata jääda. Seetõttu oleks mõttetu ja võib-olla isegi ohtlik kirjeldada inimestele meid ees ootavaid protsesse n-ö poliitkorrektseks ilustatuna või lihtsalt ülipehmetes toonides. Valmistumise huvides peaks protsesside põhimõtteline kulg olema inimestele juba ette teada ja võimalikult selgelt arusaadav.
Ka meie tänases maailmas läheb tegelikult iga päev ja iga tund kuskil midagi valesti. Asju läheb rikki või katki, tekib kahjutulesid, mürkgaaside, kemikaalide või radiatsioonilekkeid, meie elukeskkond saab kahjustatud jms. Kõikvõimalikke majanduslikke, poliitilisi ja tehnilisi äpardusi juhtub kogu aeg ja alati. Aga me ei kuule ega peagi kuulma neist kõigist, kuna vastavad hooldusteenistused kannavad asjade eest hoolt. Võtavad vastava tagavaraosa kuskilt riiulilt ning vahetavad nässus osa välja. Ja mõne päeva pärast toimetab „õige kaup õigeks ajaks õigesse kohta“ deviisi all tegutsev globaalmajandus või mõne poliitilise tagatoa niiditõmbaja sellele riiulile uue tagavaraosa. Meie põimsüsteem on kujunenud nii, et igast selles esinevast riskist, nõrkusest, probleemist, läbikukkumisest või õnnetusest ei peagi igal inimesel aimu olema. Asjade eest kantakse hoolt märkamatult, samal moel nagu iga hotellikülastaja ruumide eest kannab hoolt koristajatädi, kellega külastaja reeglina ei kohtu. Vajadusel palgatakse PR-inimesed seletama asju viisil, mis avalikkust rahustab ning ettevõtte au ja aktsiate kursi või poliitiku ja riigi maine parimas võimalikus korras hoiab. Laiem avalikkus ei näegi toimunust muud kui tosinaid või sadu PR-lugusid meedias, sisuliselt kenasid rahustavaid muinasjutte ilmas toimuva kohta iga päev, aastast aastasse. Poliitikud, kommentaatorid ja eksperdid on varmad rääkima meile seda, mida me nende arust kuulma peaksime või kuulda tahaksime. Me kõik oleme ära harjutatud sellega, et just need PR-lood ongi meie tegelikkus, isegi kui me omal käel midagi hoopis muud näha, katsuda ja järeldada võiksime. Suuremas osas laseme me sellistel silmamoondustel rahulikult sündida seepärast, et ümberringi näivad ka kõik teised samu PR-lugusid reaalse tegelikkusena võtvat. Ja me kasutame ka ise mitmeid võtteid, et veenda end, nagu näeks meie tulevik välja sama või peremgi kui minevik ja nagu poleks silmapiiril ühtegi liiga hullu elulist probleemi. Tarbimiskultus aitab inimestel üsna mõnusalt tuimastada ängistust elust, millest seesama tarbimiskultus on aidanud sisukuse ja mõtteerksuse välja lasta.
Lõpuks me ju ei suudakski tähele panna oma ülipõimsa maailma igat detaili. Siiski on nüüd hakanud meieni välja murdma ebatavalised teated enneolematust volatiilsusest toorme- ja aktsiaturgudel, null- ja miinusintressidest, hiiglaslikest naftaleketest või nt jamadest Jaapani tuumajaamadega, Kreeka ja mitme teise riigi võlaprobleemidest, mingitest muredest Deutsche Banki tegevuses, päris arusaamatust segadustest pagulaste voolamisega Euroopasse, imelikult madalatest naftahindadest, EL-i lagunemisest jne. Või meil Eestis enneolematult aktiivsest metsade raiumisest, paljude kummaliste hiigelprojektide läbisurumisest puidu- ja põlevkivitööstuse, laevanduse, lennunduse ja raudteede vallas, kõikjal ühtäkki vohama löönud korruptsioonist jne. Üllataval kombel kuuldub viimasel ajal taoliseid rohkem või vähem häirivaid lugusid üha sagedamini, ehkki meie süsteem on kujundatud selliselt, et ei peaks avalikkusele välja näitama, kui toimumas on midagi ebatavalist või häirivat. Või et midagi üleüldse valesti võiks olla. Erinevatesse PR-muinasjuttudesse on ilmunud nii karjuvad vastuolud, et segadust tuleb hakata selgitama lausa „tõejärgse ajastu“ saabumisega. Tavapärane asjade kulg on häiritud juba sellistes mastaapides, et peavoolumeedia PR-lood ei suuda meile enam kõike tavapäraselt rahustavaks siluda. Toimuv annab märku, et meie põimsüsteem on nüüd seisundis, kus see vajab pidevat reanimatsiooni. Majanduslike hiigelprojektide elektrišokkide abil püütakse selle südant poolvägisi löömas ning elumahlasid liikumas hoida. Ka Eestis avaldub vastavate otsuste tegijate hoolimatu arrogants ja toimuva mittemõistmine tuhinas panustada ettevõtmistesse, mis meie kohalikku finantsmajanduslikku, ühiskondlikku ega looduslikku mõõtkavasse kuidagi ära ei mahu ning sedakaudu liialt paljuga riskivad. Mis ei lahenda mitte ühtegi probleemi, aga väga tõenäoliselt tekitavad neid juurde. Mis kriisi leevendamise asemel seda vaid paisutavad. Kuid inimlik saamahimu ja hoolimatus on neisse püüdlustesse panustatud raha ja seal loodetavasti pudeneva hõlptulu suurusest pimestatud ja ei suuda ega taha nende püüdluste halbu tagajärgi ette näha. Siis kui tagajärjed kohale jõuavad, on oodata ilustamata elu/entroopia sissemurdmist. Siis näeme, et asjad tõesti lagunevad, kahjutuled tõesti süttivad, mürgid tõesti lekivad ja meie elukeskkond tõesti kahjustub, aga varuosasid ei ole enam riiulilt võtta. Enam ei käi koristajatädi, ei ilmu platsi PR-inimesed ega jätku kenad muinasjutud pressis. Sellest saab hetk, mil ühiskond langeb šokki, mõistes et „väljaheited ongi juba ventilaatorisse lennanud“. Et meie kollapsiprotsess ongi juba täies hoos, olles püüdlikult eesriiete varjus hoituna juba ammu hoogu kogunud.
Nii nagu psüühilise šokiseisundi, nii võib ka ühiskondliku põimsüsteemi kollapsiprotsessi liigendada viieks eristatavaks etapiks või astmeks. Kõik neile astmeile vastavad muutused on teineteisest tingitud ja moodustavad kulgemise, mis sündmuste käigus saab muidugi kõigile väga silmatorkavaks ning käegakatsutavaks. Selle liigendamine eraldi mõttelisteks verstapostideks võiks abiks olla kollapsivalmiduse poole püüdlejaile oma abinõude kavandamisel. Igal kollapsi astmel kaob mõni seniste põimsüsteemide status quo oluline komponent, aga isegi kui toimuva füüsiline mõju võib massidele viivitusega kohale jõuda, on vastavate psühholoogiliste muutuste mõju ühiskondadele ülimalt kiire. Šokiseisundi läbielamine võtab oma aja, kollapsiprotsessi arenemise kiirus sõltub aga väga paljude detailide koostoimest. Majandusliku üldkriisi raames aastaid või aastakümneid eesriide taga vinduma võimeline protsess võib näiteks sõjaliste konfliktide puhkedes läbida kõik kollapsiastmed vaid loetud päevadega. Kõikide astmete läbimine ei ole siiski kõikjal ning kõigi jaoks 100% vältimatu. Just sellele saavad inimesed rajada oma lootused ja plaanid kollapsi üleelamiseks.
1. aste: finantskollaps. Kuna iga ühiskondlik põimsüsteem on eelkõige energia ümberjaotamise süsteem, ilmneb kollapsiprotsess kõigepealt alati energiavoogudele universaalseks ekvivalendiks olevas rahanduses. Ühiskonnas kaob usk „asjade normaalsesse käiku“ (business as usual). Finants-süsteemis ei püüta enam teha nägu, nagu võiksid tulevased arengud kulgeda sarnaselt siiani harjumuspärastele. Kollapsis teisenevad kiirelt kinnisvarade, tagatiste, riskide ja (sula)raha hindamise hoiakud. Börsikursid kukuvad, investeeringud kaotavad väärtuse, ettevõtlus kidub koos töökohtade arvu ja tarbijate ostujõu langusega, kõik eluasemelaenud lähevad hapuks, säästud hävivad, krediitarveldused asenduvad sularaha- või bartertehingutega, hädaliste rahustamiseks tuleb käivitada rohkelt toetus- ja abiprogramme, annetusskeeme jms. Finantskollapsi käigus muutuvad pangad, fondid jms institutsioonid maksejõuetuiks, kaob inimestele harjumuspäraseks saanud rahaline sõltumatus ja ettevõtluse ligipääs kapitalile.
2. aste: kaubanduskollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll turg reguleerib kõik“ (the market shall provide). Finantsprobleemide tõttu lagunevad kõigi kaupade tootmis-, impordi- ja jaemüügisüsteemid. Kaubanappus kiirendab raha devalveerumist, rahvas üritab paaniliselt esmatarbekaupu varuda, riik läheb normeerimiseks talongimajandusele, tutvused saavad tähtsamaks rahast, kauplemine kandub supermarketeist kirbuturgudele, moetrendikuse asemel tähtsustuvad taaskasutusnipid, teenindusele rajatud majandusharud hävivad esimesena, hoogu kogub endale ise toidu kasvatamine, rikkis seadmete ja tööriistade remont jms. Kaubanduskollapsi käigus muutub kõikvõimaliku toidu- ja tarbekauba, kütuste, ravimite jms rahvale eluliselt hädavajalike kaupade defitsiit või puudumine normiks.
3. aste: poliitiline kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll valitsus meie eest hoolitseb“. Asfaldi asemele ilmuvad kuumaastikud, sildade asemele ümbersõidud, kaob seninegi hoolimine elukeskkonnast, linnaruumis vedelevad kõikjal prügikuhilad jne. Iga asjaajamine vajab pististega „õlitamist“, hääbub usk seaduslikkusesse ja õiglusesse, kõikjal trügib esiplaanile organiseeritud kuritegevus. Sedamööda, kuis järjest kukuvad läbi kõik avalikkusele kajastatud abinõud esmatarbekaupade defitsiidi ohjamiseks, hävib inimeste tahe pidada olemasolevat poliitilist võimu legitiimseks ja ametnikke ameteisse sobivaiks. Rahvarahutuste, etniliste konfliktide, üldise omavolitsemise, omakohtuepisoodide ning vägivaldsuse rohkuses asendab politsei sisulise töö sõjaväepatrullide vormiline kohalolu. Selle etapi lõpuks on katkenud meditsiinisüsteemi, päästeameti, sotsiaalhoolekande, transpordisüsteemi ja kõikvõimalike muude avalike teenuste korrapärane osutamine. Poliitilises kollapsis hääbub juhtstruktuuride võime toimuvat mingiski osas planeeritavalt mõjutada.
4. aste: sotsiaalne kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küllap teised inimesed meid hädas aitavad“. Ka uued figuurid ja tsiviil- või militaarorganisatsioonid, kes täitsid eelnevate rahvarahutuste käigus tekkinud poliitvaakumi, on olukorra normaliseerimise püüdlustes läbi kukkunud ning sisetülides lõhestunud. Hetkest, mil enam ei suudeta üldist sõjaseisukorda ülal hoida, läheb reaalne võim lõplikult üle kohalike gängide ning organiseeritud kuritegevuse kätte, keda püüavad omal käel ohjata anarhiliselt organiseerunud reakodanikud. Selle etapi jooksul lakkavad toimimast elektri-, vee-, kütuste-, side- ja kõik muud taristud. Sotsiaalse kollapsi lõpuks on kadunud tsiviilühiskonna senise organiseerituse viimased riismed.
5. aste: kultuuriline kollaps. Massid hülgavad täielikult usu headusesse ja humanismi. Ressursipuudus röövib indiviididelt võime näidata üles lahkust, hoolivust, kaastunnet, usaldust, kiindumust, haletsust ja teisi üldinimlikke voorusi. Kaob igasugune solidaarsus, halvematel juhtudel isegi pereliikmete ühtekuuluvustunne. Alates hetkest, mil igaüks asub võitlema ainult iseenda elu eest, saab sellel astmel tegutsemise motoks „sure sina täna, et mina võiksin surra alles homme“. Kultuurilise kollapsi käigus hävib indiviidide inimliku käitumise, elamise ja olemise viis. Tegutsemise motiivid taanduvad kõige primitiivsemate vajaduste, reflekside ning tungide tasemele. Sisuliselt võiks seda loomastumiseks nimetada.
Igaüks suudab ette kujutada, kuidas selliste varingute rida ühelt astmelt teisele doominoefektina areneb, kohati mõnede ilmingute kattudes ja üle kandudes. Lähiminevikust on veidi vanematel inimestel kindlasti veel meeles Nõukogude Liidu kollaps, mis jäi pidama juba enne 3. astme põhja jõudmist. Lisaks hüperinflatsioonile ja esmatarbekaupade haihtumisele võis isegi toonases Eestis näha muresid organiseeritud kuritegevusega ja koguni mõnd episoodi sõjapealike tüüpi figuuride esilekerkimisega. Globaalse olemusega kollapsi puhul tekiks aga väga suur tõenäosus sõjaliste konfliktide vallandumiseks, kuna poliitikute jaoks saab sellest ainus võimalus juhtida rahva tähelepanu kõrvale siseprobleemidelt ja ühtlasi saada šanss lisaressursside hankimiseks. See võib kaasa tuua varingu järsu kiirenemise. Sõda, sabotaaž või isegi tavalised tehnoloogilised ja loodusõnnetused võivad rahva 4. astmeni viia vaid loetud päevadega, sest meie tänapäevase ühiskonna ülikõrge põimsustaseme tõttu piisab selleks väga vähesest. Püüdke näiteks ette kujutada, kuidas te Lasna-, Õis- või Mustamäe kortermaja elanikuna peaksite hakkama saama üleriigilise nädalase elektrikatkestusega -25 C° talve tingimustes. Ilma elektrita ei tööta ju ei küte, veevärk, kauplused, apteegid, side, tanklad ega transport – mitte miski eluliselt hädavajalik. Isegi peale elektrivarustuse taastumist jääksid lõhkiste kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorustikega hooned kasutuskõlbmatuiks.
Kohati isegi 4. astmest läbi langenud protsesside näiteks sobib Vene tsaaririigi kollaps ning kodusõda aastail 1917–1923. Lähiajaloos on 5. astme koledusteni jõudnud kollapsid üsna haruldased, needki pigem otse ja kunstlikult esile kutsutud. Nii nagu näiteks Stalini organiseeritud Golodomor aastail 1932–1933, mil Ukrainas hukkus nälja tõttu ca 7 miljonit inimest ning alatoitluse tingimustes levis lisaks tavapärastele nakkusepideemiatele ka kannibalism. Isegi Lääne-Rooma impeeriumi kollapsis jõudis varing väga vähestes piirkondades 5. astmeni välja. Tööstustsivilisatsiooni rüpes elanud inimesed on sellistes kriisioludes kahjuks äärmiselt abitud ning igasuguse ettevalmistuse puudumisel jõuaksid väga kiiresti välja kõige hullema staadiumini. Tegelikult võime üksikuid ühiskonna hoolimatusest 5. astme piirideni kukkunud inimesi näha (ja haista) meie suuremates linnades iga päev. Aga kokkuvõttes – kui ebahumaanselt see ka ei kõlaks – meie kollapsiprotsess ei saa ega tohigi lõppeda enne, kui ükskõik milliste kataklüsmide tulemusena on planeedi rahvaarv taas kooskõlas planeedi kandevõimega: langenud tänaselt ca 7,5 miljardilt vähem kui 2 miljardi inimeseni, kellele planeet suudab ka ilma tänaste tehnoloogiliste põimsüsteemide abita tagada varustatuse toidu ja muude elutähtsate ressurssidega.
Kui katsed peatada kollapsit 1. või 2. astmel jääksid kindlasti vaid jõu ja aja raiskamiseks, siis 3. astmest alates näib vastu punnima asumine igati mõistlik ning püüd vältida 5. astme levimist oleks juba elu ja surma küsimus. Aga mõneski kohas – näiteks väga kõrge asustustihedusega aladel või ohtlike tööstus- ja tuumarajatiste ümbruses – võib isegi 3. aste inimestele eluohtlikuks muutuda. Samas (eriti kuskil kõrvalisemas maapiirkonnas) võib elanikel olla võimalik globaalset 3. või 4. astmeni langemist üsna pikalt ja suuremate probleemideta taluda ning lokaalselt oma normaalsus säilitada. Seega sõltub tegelikult inimestega toimuma hakkav väga oluliselt nende asukohast. Samuti tõsisesse hätta sattunud rahvamasside võimalikest rändamisteedest. Inimmass kellel pole enam midagi kaotada, võib osutuda palju ohtlikumaks kui organiseeritud kuritegevus. Kindlasti oleks võimalik keskenduda ka just nimelt sellele, et 5. astme tingimustes kuskil üksiku hundina ellu jääda. Kuid tavalise psüühikaga inimese jaoks oleks selline igasuguse helgema perspektiivita ettevõtmine liialt demoraliseeriv. Pealekauba saaksid just suure toidu- ja relvatagavaraga üksiklased või eraldi pered kõige ahvatlevamateks gängide rünnakute sihtmärkideks juba kollapsi 3. astmel. Igas mõttes palju mõistlikum, kindlam, praktilisem ja lootusrikkam on valmistuda koos kogukonnaga, võttes omale ühiseks eesmärgiks võimekuse ka ümbritseva kollapsi 4. astmel pikalt vastu pidada. Sõltuvalt ühiskondlike seoste tugevusest ja lokaalse kultuuri iseloomust võib kollapsiprotsess inimeste jaoks osutuda liikumiseks kas maapealse põrgu tekkimise või hoopis maapealse paradiisi loomise poole.
Tervikuna tuleks nii või teisiti jätkusuutmatu tööstustsivilisatsiooni kollapsit vaadata ühe osana loomulikest looduslikest protsessidest – kui paratamatust, mitte kui globaalset õnnetust. Mitmest tänase status quo elemendist olekski õige mõelda, kui millestki lammutamist, kadu ja kollapsi käigus ignoreerimist väärivat. Püüd küünte ja hammastega senise status quo muutumatuna püsimise eest võidelda oleks igal juhul täiesti mõttetu pingutus või pigem asjatu hullus. Finantskollapsi toimumine on täiesti vältimatu. Selle puhul ei seisne ju põhiküsimus pankade likviidsuses, nagu seda välja näidata on püütud, vaid üldises maksevõimetuses tänu tupikule reaalmajanduses ning ostujõus. Ja see on sisuliselt taandatav kasumlike energiasisendite nappusele. Me teame, et seda sisendiprobleemi me täna lahendada ei oska. Keskpangad ei saa finantskollapsit ära hoida pankade halbade laenude ülesostmise ja selleks rahamassi lõputu kasvatamise kaudu. Sest see mõjutab ainult likviidsust, aga mitte energiasisendi ja reaalmajanduse koostoimimisest sõltuvat reaalset maksevõimet või kogu meie põimsüsteemi terviku võimekust energiavoogude ümberjaotamiseks ühiskonnas, mis on tsivilisatsiooni põhiülesanne ja sisuline olemus. Kaubandusliku kollapsi toimumine finantskollapsi järel on vältimatu ja võib varieeruda vaid sukeldumise sügavuse poolest, sest globaliseerumise tulemusena ei suuda enam ükski arenenud riik kõigi esmatarbekaupade vajadust ise katta. Poliitiline kollaps on seejärel vältimatu, sest ükski rahvas ei suuda rahulikult puudust taluda. Pealegi on iga poliitik otseses sõltuvuses võimalustest maksuraha kulutada. Paljud arenenud riikide piirkonnad või linnad on täna poliitkriisis ainuüksi oma maksulaekumiste häirete tõttu. Ka sotsiaalse kollapsi astmele sisenemine on vältimatu kõikjal, kus senine ühiskonnakorraldus on finantsmajanduse, kaubanduse ja poliitilise organiseerituse toimimisest olemuslikult sõltuv. Aga see aste võib lõpuni läbimata jääda ja inimesi vähem mõjutada kohtades, kus sootsium on üles ehitatud nii, et inimesed saavad oma esmaste vajadustega ise hakkama, toimib tugev kogukondlik side, vastastikune tingimusteta abistamine häda korral ning täielik omavalitsemine kõigi kogukonnaliikmete sisulisel osalusel. Lühidalt ja lihtsalt sõnastatuna on vastused kollapsi erinevate astmete poolt esitatavatele väljakutsetele järgmised:
1. astmel - elamine nii, et raha kasutamine ei oleks vältimatu või et kogukond saaks kasutada omaenda raha;
2. astmel - võime enda isevarustamiseks kõige inimeluks hädavajalikuga nii perede kui kogukondade tasemel;
3. astmel - kohalikul tasemel ette valmistatud ning asjakohaselt korraldatud kogukondlik omavalitsemine;
4. astmel - (pärimus)kultuuri austav sidus kogukond, mille siseselt on vastutus ja õigused sobivalt ära jagatud;
5. astmel - kogukonna eelnevatest abinõudest summeeruv võimekus klassikaliste inimlike vooruste säilitamiseks.
Nagu näha, on kõigi vastupanuvõimet moodustavate abinõude puhul põhirolli mängimas kogukond. See on jätkusuutlikkuse kõrval teine termin, mida ametnikud ja poliitikud viimasel ajal rohkelt kasutavad. Seejuures on termini enda sisu üsna ähmastunud. Kuid globaalse kriisi ja edasise kollapsiga adapteerumine saab ilmselgelt toimuda vaid lokaalsete kogukondade tasemel. Ja nende vajadus end ise kõigega varustada eeldab tegutsemist maal.
„Lokaalravitsus“, lk 186-198
GLOBAALSELE ÜLDKRIISILE VASTU MINNES
Kuna me ei suuda tänast tööstustsivilisatsiooni jätkusuutlikumaks muuta, peaksime põgusa progressiepisoodi üleelamiseks leidma mingi muu sotsiaal-ökoloogilise süsteemi, mis üldkriisi ja ka kollapsi tingimustes vastu võiks pidada. Meile vajalik süsteem peaks:
* toetuma inimeste lokaalsetele ühishuvidele riigist palju madalamal põimsuse (ehk süsteemi komplekssuse) tasemel ja toimima lähtudes vastavate inimgruppide ühistest ratsionaalsetest teadmistest (või lausa vastavaist religioosse olemusega veendumustest);
* kasutama ära pärimuskultuurilisi arusaamu inimeste, nende elukoha ja neid ümbritseva looduse seotusest ning sünergilisest koostoimimisest, traditsioonilistest madaltehnoloogilistest töövõtetest jms;
* saama üles ehitatud veel meie senise globaliseerunud põimsüsteemi toimimise tingimustes ja selle ressursside najal;
* olema võimeline oluliselt sisendenergiat (ehk raha) nõudmata püsima ooteseisundis, toimima senise riigisüsteemiga paralleelselt ja konflikti sattumata ning vajadusel seniste süsteemide elutähtsamad funktsioonid lokaaltasemel üle võtma;
* keskenduma lokaalsusele, olles riiklikest ja globaalseist struktuuridest ning varustusliinidest kiiresti täiesti sõltumatuks muudetav, vajaduse korral ka ümbrusest isoleeritav ning kaitstav;
* olema algusest peale piisavalt madala põimsustasemega, et ümbritseva põimsuse varing ei suudaks seda endaga kaasa vedada – seega olema loodud sellise tasemega, millel üldkollaps saaks säilivate energiasisendite poolest juba peatuda, aga millest globaalsed ja riiklikud süsteemid oma kõrgema põimsustaseme ja inertsi tõttu läbi langevad;
* olema võimeline püsima oma põimsustasemel, pidurdades kõigi uute ootamatute probleemide ilmumisel teadlikult oma süsteemi edasist põimsamaks organiseerumist ning vältides sel moel vajadust vastavate lisaressursside järele;
* olema võimeline täiesti eneseküllasena, väljastpoolt ressursse vajamata toimima vähemalt kollapsi kõige raskema ja ohtlikuma kaoseperioodi jooksul (vähemalt kaks aastat (Miller, 2012));
* omama järskude muutuste ja turbulentsidega toimetulekuks piisavalt head paindlikkust, probleemitaluvust ja reageerimisvõimet, teisisõnu elastsust või vastupanuvõimet (resilience) välismõjude suhtes;
* olema alt ülespoole toimivate sotsiaalsete struktuuridega ja kasutama ära ajalooliselt kõige kestvamatena püsinud juhtimisskeeme.
Nõutava vastupidavusega sotsiaal-ökoloogilist süsteemi ei ole meil vaja tegelikult leiutama hakata. Selleks on inimeste lokaalsetes ühishuvides tegutsev, ühisest identiteedist lähtuv kogukond, mille sihiks on oma liikmete baasvajaduste iseseisev rahuldamine. Selliselt organiseerunud inimgrupid on minevikus demonstreerinud oma vastupidavust, olles domineerivaks sootsiumivormiks vähemalt 97% kogu ajast, mille jooksul inimliik üldse eksisteerinud on. Et see ei tähenda automaatselt loosungi „tagasi puu otsa“ püstitamist, seda tõendab nt muistse Mesopotaamia viibimine lokaalse kogukondliku tsiviliseerituse tasemel mitmete aastatuhandete kestel. Meile lähimaks üldtuntud näiteks võiks olla Ruhnu isoleeritud kogukonna aastasadade pikkune autonoomne toimimine. Just lokaalsete kogukondade tasemel on reaalselt mõeldav asuda saabuva kollapsiga juba ette kohanduma, alustades nõnda eluslooduses seniolematut, ratsionaalselt läbi mõeldud nišiloome-projekti. Selle sisuks oleks hakkamasaamine senisest oluliselt madalama energiasisendiga. Selle vormiks võiks ideaalvariandis olla kogukondade vabatahtlik, sündmusi ennetav taandumine kollapsi käigus tekkivasse seisundisse (mida saaksid endile täna kõige lihtsamalt lubada näiteks ökokogukonnad). Aga tõenäoliselt saab tüüpiliste kogukondade puhul selle tegelikuks vormiks vaikne valmistumine oma igapäevaelu kõrvalt, et vajaduse tekkimisel oleks kogukonnal võimalik kiiresti vastavasse seisundisse taanduda.
Mida varem tänane stagnatsioon kollapsiks üle kasvab, seda väiksemad on kokku kuhjunud pinged ja seda suurem osa seniste allsüsteemide riismeist saaks kollapsi käigus säilida. Kõdumine algab alati just kõige põimsamaist/kallimaist allsüsteemidest ning oleks väga suur vahe, kas üldine kukkumine saaks peatuda näiteks tööstusrevolutsiooni-aegse või varakeskaegse ühiskondliku struktureerituse tasemel (oletades, et säiliv energiasisend suudaks tegelikult toetada ka esimese toimimist). Või kukutakse täieliku kaoseni. Niikuinii on raske kujutleda elu ilma globaalseostest sõltuva panganduse, side, energiavarustuse, transpordi, kaubanduse jms toimimiseta, rääkimata riigistruktuuride toimimisest sõltuvast politseist, päästeametist jms. Kõikide nende puudumist ei suudetaks kuskil kompenseerida. Toidu ja kütustega varustatuse kadu viiks täiesti ettevalmistamata rahvamassi väga kiiresti rahutusteni ja edasi üldise seadusetuseni, põhjustades kokkuvõttes järsu inimarvukuse languse ka meil Eestis. Kunagise Lääne-Rooma elanikud teadsid, kuidas kaubanduskettideta ja kõrgtehnoloogilistele karkudele toetumata end ise ära toita, peavarju ja kehakatetega varustada, ravimtaimi leida, enesekaitsega hakkama saada jne. Meil on keeruline kujutleda oma elu inimväärsena isegi WC-paberi puudumisel. Kui paljud meist oskaksid kaugetest tehastest saabunud abivahenditeta kasvõi lihtsalt lõket süüdata? Lisaks oli III–V sajandil tohutult väiksem asustustihedusest ja inimarvukusest tingitud konkurents veel säilinud ressurssidele. Seega olid roomlastel lisaks väga suurtele eelistele oma ellujäämisoskustes isegi statistiliselt palju paremad šansid kui meil. Seda põhjalikum peaks aga olema meie ettevalmistumine. Valmistudes ainult üksikisikute või üksikute perede kaupa, jääb vajalik vastupanuvõime saavutamatuks. Otsustavaks saab teabe omamine, tahe (taas)koonduda kogukondadeks ning oskus muuta need võimalikult vähem haavatavaiks kollapsi käigus ilmuvate, meile põhimõtteliselt juba ette teada olevate destruktiivsete protsesside poolt.
Inimestele on omane kindel emotsionaalse reageerimise muster neid tõsiselt häirivatele sündmustele. Meid ei saa rahustada seletused, et süsteemidünaamika mõttes on tsivilisatsiooni kollaps igati adekvaatne adaptiivne reageering tekkinud olukorrale. Traagiliste ja šokeerivate üleelamiste korral läbivad inimesed reeglina viis psüühilist seisundit või astet: alguseks on eitus – võimetus ja soovimatus toimuvat uskuda; teiseks tuleb viha – protest toimuva vastu või raev kogu maailma vastu ning süüdlaste otsimine (mistõttu on olnud isegi aegu, kus on peetud arusaadavaks mõne eriti halva uudise tooja surmamist); kolmandaks kauplemine – ehk on siiski tegemist mingi eksitusega või ehk saavad halvad asjad lõpuks ikkagi kuidagi teistsuguse lahenduse; neljandaks depressioon – jõuetu masendus, kogu maailmale käegalöömine ja kõige mõttetuks pidamine; viiendaks olukorraga leppimine. Alles viiendas faasis jõuab toimunu tegelikult pärale. Alles siis suudab inimene lõpuks hakata mõtlema, mida tal uues olukorras oleks tegelikult vaja ära teha. Sama psüühikamudel peegeldab üsna täpselt neid protsesse, mida elab analoogiliste sündmuste korral läbi sootsium tervikuna (või vähemalt selle informeeritum ja mõtlevam osa). Kriitilises ja võimalikult kiiret reageerimist vajavas olukorras kuluks sellele kõigele ohtlikult palju üliväärtuslikku aega. Aga kui inimesed on toimuvaks juba varem ette valmistatud, kui neil on olnud aega võimalikud stsenaariumid juba ette läbi mõelda, siis võib ka tegutsemist halvav šokiseisund lühidaks või hoopis olemata jääda. Seetõttu oleks mõttetu ja võib-olla isegi ohtlik kirjeldada inimestele meid ees ootavaid protsesse n-ö poliitkorrektseks ilustatuna või lihtsalt ülipehmetes toonides. Valmistumise huvides peaks protsesside põhimõtteline kulg olema inimestele juba ette teada ja võimalikult selgelt arusaadav.
Ka meie tänases maailmas läheb tegelikult iga päev ja iga tund kuskil midagi valesti. Asju läheb rikki või katki, tekib kahjutulesid, mürkgaaside, kemikaalide või radiatsioonilekkeid, meie elukeskkond saab kahjustatud jms. Kõikvõimalikke majanduslikke, poliitilisi ja tehnilisi äpardusi juhtub kogu aeg ja alati. Aga me ei kuule ega peagi kuulma neist kõigist, kuna vastavad hooldusteenistused kannavad asjade eest hoolt. Võtavad vastava tagavaraosa kuskilt riiulilt ning vahetavad nässus osa välja. Ja mõne päeva pärast toimetab „õige kaup õigeks ajaks õigesse kohta“ deviisi all tegutsev globaalmajandus või mõne poliitilise tagatoa niiditõmbaja sellele riiulile uue tagavaraosa. Meie põimsüsteem on kujunenud nii, et igast selles esinevast riskist, nõrkusest, probleemist, läbikukkumisest või õnnetusest ei peagi igal inimesel aimu olema. Asjade eest kantakse hoolt märkamatult, samal moel nagu iga hotellikülastaja ruumide eest kannab hoolt koristajatädi, kellega külastaja reeglina ei kohtu. Vajadusel palgatakse PR-inimesed seletama asju viisil, mis avalikkust rahustab ning ettevõtte au ja aktsiate kursi või poliitiku ja riigi maine parimas võimalikus korras hoiab. Laiem avalikkus ei näegi toimunust muud kui tosinaid või sadu PR-lugusid meedias, sisuliselt kenasid rahustavaid muinasjutte ilmas toimuva kohta iga päev, aastast aastasse. Poliitikud, kommentaatorid ja eksperdid on varmad rääkima meile seda, mida me nende arust kuulma peaksime või kuulda tahaksime. Me kõik oleme ära harjutatud sellega, et just need PR-lood ongi meie tegelikkus, isegi kui me omal käel midagi hoopis muud näha, katsuda ja järeldada võiksime. Suuremas osas laseme me sellistel silmamoondustel rahulikult sündida seepärast, et ümberringi näivad ka kõik teised samu PR-lugusid reaalse tegelikkusena võtvat. Ja me kasutame ka ise mitmeid võtteid, et veenda end, nagu näeks meie tulevik välja sama või peremgi kui minevik ja nagu poleks silmapiiril ühtegi liiga hullu elulist probleemi. Tarbimiskultus aitab inimestel üsna mõnusalt tuimastada ängistust elust, millest seesama tarbimiskultus on aidanud sisukuse ja mõtteerksuse välja lasta.
Lõpuks me ju ei suudakski tähele panna oma ülipõimsa maailma igat detaili. Siiski on nüüd hakanud meieni välja murdma ebatavalised teated enneolematust volatiilsusest toorme- ja aktsiaturgudel, null- ja miinusintressidest, hiiglaslikest naftaleketest või nt jamadest Jaapani tuumajaamadega, Kreeka ja mitme teise riigi võlaprobleemidest, mingitest muredest Deutsche Banki tegevuses, päris arusaamatust segadustest pagulaste voolamisega Euroopasse, imelikult madalatest naftahindadest, EL-i lagunemisest jne. Või meil Eestis enneolematult aktiivsest metsade raiumisest, paljude kummaliste hiigelprojektide läbisurumisest puidu- ja põlevkivitööstuse, laevanduse, lennunduse ja raudteede vallas, kõikjal ühtäkki vohama löönud korruptsioonist jne. Üllataval kombel kuuldub viimasel ajal taoliseid rohkem või vähem häirivaid lugusid üha sagedamini, ehkki meie süsteem on kujundatud selliselt, et ei peaks avalikkusele välja näitama, kui toimumas on midagi ebatavalist või häirivat. Või et midagi üleüldse valesti võiks olla. Erinevatesse PR-muinasjuttudesse on ilmunud nii karjuvad vastuolud, et segadust tuleb hakata selgitama lausa „tõejärgse ajastu“ saabumisega. Tavapärane asjade kulg on häiritud juba sellistes mastaapides, et peavoolumeedia PR-lood ei suuda meile enam kõike tavapäraselt rahustavaks siluda. Toimuv annab märku, et meie põimsüsteem on nüüd seisundis, kus see vajab pidevat reanimatsiooni. Majanduslike hiigelprojektide elektrišokkide abil püütakse selle südant poolvägisi löömas ning elumahlasid liikumas hoida. Ka Eestis avaldub vastavate otsuste tegijate hoolimatu arrogants ja toimuva mittemõistmine tuhinas panustada ettevõtmistesse, mis meie kohalikku finantsmajanduslikku, ühiskondlikku ega looduslikku mõõtkavasse kuidagi ära ei mahu ning sedakaudu liialt paljuga riskivad. Mis ei lahenda mitte ühtegi probleemi, aga väga tõenäoliselt tekitavad neid juurde. Mis kriisi leevendamise asemel seda vaid paisutavad. Kuid inimlik saamahimu ja hoolimatus on neisse püüdlustesse panustatud raha ja seal loodetavasti pudeneva hõlptulu suurusest pimestatud ja ei suuda ega taha nende püüdluste halbu tagajärgi ette näha. Siis kui tagajärjed kohale jõuavad, on oodata ilustamata elu/entroopia sissemurdmist. Siis näeme, et asjad tõesti lagunevad, kahjutuled tõesti süttivad, mürgid tõesti lekivad ja meie elukeskkond tõesti kahjustub, aga varuosasid ei ole enam riiulilt võtta. Enam ei käi koristajatädi, ei ilmu platsi PR-inimesed ega jätku kenad muinasjutud pressis. Sellest saab hetk, mil ühiskond langeb šokki, mõistes et „väljaheited ongi juba ventilaatorisse lennanud“. Et meie kollapsiprotsess ongi juba täies hoos, olles püüdlikult eesriiete varjus hoituna juba ammu hoogu kogunud.
Nii nagu psüühilise šokiseisundi, nii võib ka ühiskondliku põimsüsteemi kollapsiprotsessi liigendada viieks eristatavaks etapiks või astmeks. Kõik neile astmeile vastavad muutused on teineteisest tingitud ja moodustavad kulgemise, mis sündmuste käigus saab muidugi kõigile väga silmatorkavaks ning käegakatsutavaks. Selle liigendamine eraldi mõttelisteks verstapostideks võiks abiks olla kollapsivalmiduse poole püüdlejaile oma abinõude kavandamisel. Igal kollapsi astmel kaob mõni seniste põimsüsteemide status quo oluline komponent, aga isegi kui toimuva füüsiline mõju võib massidele viivitusega kohale jõuda, on vastavate psühholoogiliste muutuste mõju ühiskondadele ülimalt kiire. Šokiseisundi läbielamine võtab oma aja, kollapsiprotsessi arenemise kiirus sõltub aga väga paljude detailide koostoimest. Majandusliku üldkriisi raames aastaid või aastakümneid eesriide taga vinduma võimeline protsess võib näiteks sõjaliste konfliktide puhkedes läbida kõik kollapsiastmed vaid loetud päevadega. Kõikide astmete läbimine ei ole siiski kõikjal ning kõigi jaoks 100% vältimatu. Just sellele saavad inimesed rajada oma lootused ja plaanid kollapsi üleelamiseks.
1. aste: finantskollaps. Kuna iga ühiskondlik põimsüsteem on eelkõige energia ümberjaotamise süsteem, ilmneb kollapsiprotsess kõigepealt alati energiavoogudele universaalseks ekvivalendiks olevas rahanduses. Ühiskonnas kaob usk „asjade normaalsesse käiku“ (business as usual). Finants-süsteemis ei püüta enam teha nägu, nagu võiksid tulevased arengud kulgeda sarnaselt siiani harjumuspärastele. Kollapsis teisenevad kiirelt kinnisvarade, tagatiste, riskide ja (sula)raha hindamise hoiakud. Börsikursid kukuvad, investeeringud kaotavad väärtuse, ettevõtlus kidub koos töökohtade arvu ja tarbijate ostujõu langusega, kõik eluasemelaenud lähevad hapuks, säästud hävivad, krediitarveldused asenduvad sularaha- või bartertehingutega, hädaliste rahustamiseks tuleb käivitada rohkelt toetus- ja abiprogramme, annetusskeeme jms. Finantskollapsi käigus muutuvad pangad, fondid jms institutsioonid maksejõuetuiks, kaob inimestele harjumuspäraseks saanud rahaline sõltumatus ja ettevõtluse ligipääs kapitalile.
2. aste: kaubanduskollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll turg reguleerib kõik“ (the market shall provide). Finantsprobleemide tõttu lagunevad kõigi kaupade tootmis-, impordi- ja jaemüügisüsteemid. Kaubanappus kiirendab raha devalveerumist, rahvas üritab paaniliselt esmatarbekaupu varuda, riik läheb normeerimiseks talongimajandusele, tutvused saavad tähtsamaks rahast, kauplemine kandub supermarketeist kirbuturgudele, moetrendikuse asemel tähtsustuvad taaskasutusnipid, teenindusele rajatud majandusharud hävivad esimesena, hoogu kogub endale ise toidu kasvatamine, rikkis seadmete ja tööriistade remont jms. Kaubanduskollapsi käigus muutub kõikvõimaliku toidu- ja tarbekauba, kütuste, ravimite jms rahvale eluliselt hädavajalike kaupade defitsiit või puudumine normiks.
3. aste: poliitiline kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll valitsus meie eest hoolitseb“. Asfaldi asemele ilmuvad kuumaastikud, sildade asemele ümbersõidud, kaob seninegi hoolimine elukeskkonnast, linnaruumis vedelevad kõikjal prügikuhilad jne. Iga asjaajamine vajab pististega „õlitamist“, hääbub usk seaduslikkusesse ja õiglusesse, kõikjal trügib esiplaanile organiseeritud kuritegevus. Sedamööda, kuis järjest kukuvad läbi kõik avalikkusele kajastatud abinõud esmatarbekaupade defitsiidi ohjamiseks, hävib inimeste tahe pidada olemasolevat poliitilist võimu legitiimseks ja ametnikke ameteisse sobivaiks. Rahvarahutuste, etniliste konfliktide, üldise omavolitsemise, omakohtuepisoodide ning vägivaldsuse rohkuses asendab politsei sisulise töö sõjaväepatrullide vormiline kohalolu. Selle etapi lõpuks on katkenud meditsiinisüsteemi, päästeameti, sotsiaalhoolekande, transpordisüsteemi ja kõikvõimalike muude avalike teenuste korrapärane osutamine. Poliitilises kollapsis hääbub juhtstruktuuride võime toimuvat mingiski osas planeeritavalt mõjutada.
4. aste: sotsiaalne kollaps. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küllap teised inimesed meid hädas aitavad“. Ka uued figuurid ja tsiviil- või militaarorganisatsioonid, kes täitsid eelnevate rahvarahutuste käigus tekkinud poliitvaakumi, on olukorra normaliseerimise püüdlustes läbi kukkunud ning sisetülides lõhestunud. Hetkest, mil enam ei suudeta üldist sõjaseisukorda ülal hoida, läheb reaalne võim lõplikult üle kohalike gängide ning organiseeritud kuritegevuse kätte, keda püüavad omal käel ohjata anarhiliselt organiseerunud reakodanikud. Selle etapi jooksul lakkavad toimimast elektri-, vee-, kütuste-, side- ja kõik muud taristud. Sotsiaalse kollapsi lõpuks on kadunud tsiviilühiskonna senise organiseerituse viimased riismed.
5. aste: kultuuriline kollaps. Massid hülgavad täielikult usu headusesse ja humanismi. Ressursipuudus röövib indiviididelt võime näidata üles lahkust, hoolivust, kaastunnet, usaldust, kiindumust, haletsust ja teisi üldinimlikke voorusi. Kaob igasugune solidaarsus, halvematel juhtudel isegi pereliikmete ühtekuuluvustunne. Alates hetkest, mil igaüks asub võitlema ainult iseenda elu eest, saab sellel astmel tegutsemise motoks „sure sina täna, et mina võiksin surra alles homme“. Kultuurilise kollapsi käigus hävib indiviidide inimliku käitumise, elamise ja olemise viis. Tegutsemise motiivid taanduvad kõige primitiivsemate vajaduste, reflekside ning tungide tasemele. Sisuliselt võiks seda loomastumiseks nimetada.
Igaüks suudab ette kujutada, kuidas selliste varingute rida ühelt astmelt teisele doominoefektina areneb, kohati mõnede ilmingute kattudes ja üle kandudes. Lähiminevikust on veidi vanematel inimestel kindlasti veel meeles Nõukogude Liidu kollaps, mis jäi pidama juba enne 3. astme põhja jõudmist. Lisaks hüperinflatsioonile ja esmatarbekaupade haihtumisele võis isegi toonases Eestis näha muresid organiseeritud kuritegevusega ja koguni mõnd episoodi sõjapealike tüüpi figuuride esilekerkimisega. Globaalse olemusega kollapsi puhul tekiks aga väga suur tõenäosus sõjaliste konfliktide vallandumiseks, kuna poliitikute jaoks saab sellest ainus võimalus juhtida rahva tähelepanu kõrvale siseprobleemidelt ja ühtlasi saada šanss lisaressursside hankimiseks. See võib kaasa tuua varingu järsu kiirenemise. Sõda, sabotaaž või isegi tavalised tehnoloogilised ja loodusõnnetused võivad rahva 4. astmeni viia vaid loetud päevadega, sest meie tänapäevase ühiskonna ülikõrge põimsustaseme tõttu piisab selleks väga vähesest. Püüdke näiteks ette kujutada, kuidas te Lasna-, Õis- või Mustamäe kortermaja elanikuna peaksite hakkama saama üleriigilise nädalase elektrikatkestusega -25 C° talve tingimustes. Ilma elektrita ei tööta ju ei küte, veevärk, kauplused, apteegid, side, tanklad ega transport – mitte miski eluliselt hädavajalik. Isegi peale elektrivarustuse taastumist jääksid lõhkiste kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorustikega hooned kasutuskõlbmatuiks.
Kohati isegi 4. astmest läbi langenud protsesside näiteks sobib Vene tsaaririigi kollaps ning kodusõda aastail 1917–1923. Lähiajaloos on 5. astme koledusteni jõudnud kollapsid üsna haruldased, needki pigem otse ja kunstlikult esile kutsutud. Nii nagu näiteks Stalini organiseeritud Golodomor aastail 1932–1933, mil Ukrainas hukkus nälja tõttu ca 7 miljonit inimest ning alatoitluse tingimustes levis lisaks tavapärastele nakkusepideemiatele ka kannibalism. Isegi Lääne-Rooma impeeriumi kollapsis jõudis varing väga vähestes piirkondades 5. astmeni välja. Tööstustsivilisatsiooni rüpes elanud inimesed on sellistes kriisioludes kahjuks äärmiselt abitud ning igasuguse ettevalmistuse puudumisel jõuaksid väga kiiresti välja kõige hullema staadiumini. Tegelikult võime üksikuid ühiskonna hoolimatusest 5. astme piirideni kukkunud inimesi näha (ja haista) meie suuremates linnades iga päev. Aga kokkuvõttes – kui ebahumaanselt see ka ei kõlaks – meie kollapsiprotsess ei saa ega tohigi lõppeda enne, kui ükskõik milliste kataklüsmide tulemusena on planeedi rahvaarv taas kooskõlas planeedi kandevõimega: langenud tänaselt ca 7,5 miljardilt vähem kui 2 miljardi inimeseni, kellele planeet suudab ka ilma tänaste tehnoloogiliste põimsüsteemide abita tagada varustatuse toidu ja muude elutähtsate ressurssidega.
Kui katsed peatada kollapsit 1. või 2. astmel jääksid kindlasti vaid jõu ja aja raiskamiseks, siis 3. astmest alates näib vastu punnima asumine igati mõistlik ning püüd vältida 5. astme levimist oleks juba elu ja surma küsimus. Aga mõneski kohas – näiteks väga kõrge asustustihedusega aladel või ohtlike tööstus- ja tuumarajatiste ümbruses – võib isegi 3. aste inimestele eluohtlikuks muutuda. Samas (eriti kuskil kõrvalisemas maapiirkonnas) võib elanikel olla võimalik globaalset 3. või 4. astmeni langemist üsna pikalt ja suuremate probleemideta taluda ning lokaalselt oma normaalsus säilitada. Seega sõltub tegelikult inimestega toimuma hakkav väga oluliselt nende asukohast. Samuti tõsisesse hätta sattunud rahvamasside võimalikest rändamisteedest. Inimmass kellel pole enam midagi kaotada, võib osutuda palju ohtlikumaks kui organiseeritud kuritegevus. Kindlasti oleks võimalik keskenduda ka just nimelt sellele, et 5. astme tingimustes kuskil üksiku hundina ellu jääda. Kuid tavalise psüühikaga inimese jaoks oleks selline igasuguse helgema perspektiivita ettevõtmine liialt demoraliseeriv. Pealekauba saaksid just suure toidu- ja relvatagavaraga üksiklased või eraldi pered kõige ahvatlevamateks gängide rünnakute sihtmärkideks juba kollapsi 3. astmel. Igas mõttes palju mõistlikum, kindlam, praktilisem ja lootusrikkam on valmistuda koos kogukonnaga, võttes omale ühiseks eesmärgiks võimekuse ka ümbritseva kollapsi 4. astmel pikalt vastu pidada. Sõltuvalt ühiskondlike seoste tugevusest ja lokaalse kultuuri iseloomust võib kollapsiprotsess inimeste jaoks osutuda liikumiseks kas maapealse põrgu tekkimise või hoopis maapealse paradiisi loomise poole.
Tervikuna tuleks nii või teisiti jätkusuutmatu tööstustsivilisatsiooni kollapsit vaadata ühe osana loomulikest looduslikest protsessidest – kui paratamatust, mitte kui globaalset õnnetust. Mitmest tänase status quo elemendist olekski õige mõelda, kui millestki lammutamist, kadu ja kollapsi käigus ignoreerimist väärivat. Püüd küünte ja hammastega senise status quo muutumatuna püsimise eest võidelda oleks igal juhul täiesti mõttetu pingutus või pigem asjatu hullus. Finantskollapsi toimumine on täiesti vältimatu. Selle puhul ei seisne ju põhiküsimus pankade likviidsuses, nagu seda välja näidata on püütud, vaid üldises maksevõimetuses tänu tupikule reaalmajanduses ning ostujõus. Ja see on sisuliselt taandatav kasumlike energiasisendite nappusele. Me teame, et seda sisendiprobleemi me täna lahendada ei oska. Keskpangad ei saa finantskollapsit ära hoida pankade halbade laenude ülesostmise ja selleks rahamassi lõputu kasvatamise kaudu. Sest see mõjutab ainult likviidsust, aga mitte energiasisendi ja reaalmajanduse koostoimimisest sõltuvat reaalset maksevõimet või kogu meie põimsüsteemi terviku võimekust energiavoogude ümberjaotamiseks ühiskonnas, mis on tsivilisatsiooni põhiülesanne ja sisuline olemus. Kaubandusliku kollapsi toimumine finantskollapsi järel on vältimatu ja võib varieeruda vaid sukeldumise sügavuse poolest, sest globaliseerumise tulemusena ei suuda enam ükski arenenud riik kõigi esmatarbekaupade vajadust ise katta. Poliitiline kollaps on seejärel vältimatu, sest ükski rahvas ei suuda rahulikult puudust taluda. Pealegi on iga poliitik otseses sõltuvuses võimalustest maksuraha kulutada. Paljud arenenud riikide piirkonnad või linnad on täna poliitkriisis ainuüksi oma maksulaekumiste häirete tõttu. Ka sotsiaalse kollapsi astmele sisenemine on vältimatu kõikjal, kus senine ühiskonnakorraldus on finantsmajanduse, kaubanduse ja poliitilise organiseerituse toimimisest olemuslikult sõltuv. Aga see aste võib lõpuni läbimata jääda ja inimesi vähem mõjutada kohtades, kus sootsium on üles ehitatud nii, et inimesed saavad oma esmaste vajadustega ise hakkama, toimib tugev kogukondlik side, vastastikune tingimusteta abistamine häda korral ning täielik omavalitsemine kõigi kogukonnaliikmete sisulisel osalusel. Lühidalt ja lihtsalt sõnastatuna on vastused kollapsi erinevate astmete poolt esitatavatele väljakutsetele järgmised:
1. astmel - elamine nii, et raha kasutamine ei oleks vältimatu või et kogukond saaks kasutada omaenda raha;
2. astmel - võime enda isevarustamiseks kõige inimeluks hädavajalikuga nii perede kui kogukondade tasemel;
3. astmel - kohalikul tasemel ette valmistatud ning asjakohaselt korraldatud kogukondlik omavalitsemine;
4. astmel - (pärimus)kultuuri austav sidus kogukond, mille siseselt on vastutus ja õigused sobivalt ära jagatud;
5. astmel - kogukonna eelnevatest abinõudest summeeruv võimekus klassikaliste inimlike vooruste säilitamiseks.
Nagu näha, on kõigi vastupanuvõimet moodustavate abinõude puhul põhirolli mängimas kogukond. See on jätkusuutlikkuse kõrval teine termin, mida ametnikud ja poliitikud viimasel ajal rohkelt kasutavad. Seejuures on termini enda sisu üsna ähmastunud. Kuid globaalse kriisi ja edasise kollapsiga adapteerumine saab ilmselgelt toimuda vaid lokaalsete kogukondade tasemel. Ja nende vajadus end ise kõigega varustada eeldab tegutsemist maal.
„Lokaalravitsus“, lk 186-198